Ma ei ole kunagi suur ulmefilmide ja -raamatute sõber olnud, rohkem ikka reaalsete või vähemalt mingis piiris realistlike lugude ja päriselu fänn. Ometi on Frankenstein, Terminaator ja teised monstrumitest või üliinimestest ja mingis piiris ideaalsetest olenditest tehtud teosed omamoodi kõnekad olnud.

Enamikule inimestele on omane enda parima, ilusaima, geniaalseima, targima ja tugevaima külje näitamine, loojatele millegi sellise loomine ja loomingu tarbijatele selle tarbimine. Ma pole näinud veel kedagi, kes tahaks meelega halba esmamuljet jätta või kohe oma nõrkusi paljastada. Pedro Almodóvar aga teeb seda.

Oma uues filmis "Nahk, milles ma elan" on ta asunud inimese nõrkusi ja osalt elu paratamatuid tõsiasju - surelikkust, ebatäiust, vananemisprotsessi - paljastama ja parandama. Ta loob ilukirurgi käe läbi oma Frankensteini. Inimese, kellel on tulekindel nahk, mis on vastupidav kõigile välistele ärritajatele. Ühesõnaga on tegu üliinimesega.

Üli-liitega inimeste ja asjade kontseptsioon on mulle aga alati kuidagi hirmutav tundunud, samas on see aidanud mõningaid väärtushinnanguid paika sättida. Tõsi on see, et üli-asjad ei saa oma täiuses enam kuidagi paremaks minna, mis teeb need väga ebatäiuslikuks. Ja kui kõik olekski täiuslik ja ülim, siis muutuks see ühel hetkel argiseks ning asjade ja inimeste väärtus devalveeruks.

Seetõttu kaaluvad ausad, ehedad, ebatäiuslikud ning nõrkuste ja puudustega inimesed ja looming kõik üli-asjad üles. Neil on alati arengu-, kasvamis- ja õppimisruumi. Häid näiteid sellest pakuvad koguperemuusikal "Kaunitar ja Koletis", filmid "Uus Maailm" ja "Pole midagi karta" ning mitu näitust, millest tänane Puhkepäev kirjutab.