Eesti meelitagu ettevõtjaid nagu Monaco rikkaid

Esmapilgul taunimisväärses põhjuses ei ole tegelikult ju mitte midagi halba, sest keegi ei saa kahju, pigem kasu. Küsimus ei ole ka selles, et rahakale on rohkem lubatud, vaid tuleb ausalt tunnistada - edukad talendid on Eestisse teretulnud.

Selmet näha tonti, tuleks läheneda pragmaatiliselt. Välismaa andekad ettevõtjad otsivad täpselt samamoodi pelgupaika, nagu seda on teinud kultuuritegelased läbi ajaloo. Olgu selleks maailmakuulus semiootik Juri Lotman, siin kirjatööd teinud Nobeli preemia laureaat Aleksandr Solženitsõn või kultuskirjanik Sergei Dovlatov.

Näiteks Lätis käib selles suunas tugev töö. Viimase viie aastaga on elamisloa saanud, peamiselt idast pärit ärimehed investeerinud ainuüksi nominaalselt elamisloa saamiseks 60 miljonit latti. Tõlkes enam kui 1,2 miljardit krooni. Huvi on kasvanud niivõrd, et plaan on seda piirata: praegust kuni 100 000 latist investeerimiskohustust on kavas tõsta 500 000ni.

Eestiski on märgata huvi hüppelist kasvu. Kui 2007. aastal taotleti selliselt 3 elamisluba, siis eelmisel aastal juba ligi 70 ning selle aasta esimese üheksa kuuga 88. Muuseas välismaalane, kellele on antud elamisluba ettevõtluseks, ei tohi Eestis töötada teise isiku alluvuses.

Meelitamisel on ka omad ohud. Peamiselt kasutatakse ära praegu kehtiva süsteemi formaalset iseloomu. Nii mõnessegi korterisse on registreeritud sisuliselt tegevusetud firmad, mille abil taotletakse Schengeni viisat. Süsteemi tuleb täiustada rõhudes just sisulise tegevusele. Tõenäoliselt ei saagi pettureid lõpuni välja juurida, kuid neid saab minimiseerida. Ning talentidest ettevõtjate asumine Eestisse korvab võimaliku kahju. Nagu maksusoodustused rikaste jahil Monaco vürstiriigis.