Inimloomusele on omane tahta alati midagi parajasti kättesaamatut või möödunut. Näiteks suvel ootame talve, talvel suve, päikeselise ilmaga vihma, vihmase ilmaga päikest, euroajal krooni, krooniajal eurot, koolis käies tööelu, tööl käies koolielu, täiskasvanuna noorust ja puberteedieas täisiga.

Niisamuti igatsevad inimesed taga erinevaid ajajärke: minu vanemad oma noorusaega 1960ndail, vanavanemad kauneid 1930ndaid ja kui mu vanavanavanemad veel elus oleksid, siis ilmselt mõtlesid nad kerge heldimusega koguni 19. sajandi lõpu peale.

Et mul puudub kogu selle ajaga otsene side, siis olen lihtsalt mõnikord mõtteid mõlgutanud, mis tunne oleks olnud elada näiteks eelmise sajandi esimesel poolel, keskajal või hoopis antiikkangelaste maailmas. Huvitav, milline oli eluolu ajastutel, mille kombed ja võimalused tunduvad tänapäeval ehk toredalt primitiivsed, teisalt jälle nii võimalustevaesed ning oma tavade ja ühiskonnakorraldusega kohati isegi arusaamatud ja ahistavad.

Olgugi et igal ajastul on oma plussid ja miinused, siis ühes olen küll kindel - ränk ja mõistusevastane oli elu eelmisel sajandil Hitleri juhitud Saksamaal, Idi Amini terrori all kannatanud Ugandas, kommunismikantsides või rassistlikus Ameerikas, kus norm oli mustanahaliste diskrimineerimine, väärkohtlemine ja alandamine.

Viimast ajajärku püüab elustada eelmisel nädalal kinno jõudnud film "Koduabilised". See taasloob pildi 1960. aastatel Ameerika ühiskonnas toimunust, kus Martin Luther King juuniori õilis ideaal ja unistus rassilise segregatsiooni lõpetamisest oli veel ainult sõnakõlks. Mõtteainet jagub, nii et tasub vaatamist!