“Meie arvates loob euro samasuguseid probleeme, nagu lõi kullastandard 1930. aastatel,” kirjutas Reid. “Teiseks vastab praegune arenenud riikide kulutuste kärpimine USA 1937. aasta eelarve- ja rahapoliitika karmistamisele, mis viis majanduse pärast suurest depressioonist taastumist uuesti sügavasse langusesse.”

Lühemate majandustsüklite valguses paistavad üha enam 2012. aastal ees ootavat paralleelid 1930. aastatega. Mida kauem hoidsid riigid kinni kullastandardist, seda kauem kulus neil aega 1929. aasta majandusaktiivsuse tippu tagasi ronimiseks.

Pinged panid 1930. aastatel riike üksteise järel kullastandardist loobuma ning ka praegu on tunda pingeid, mis võivad panna euroala ekstreemse surve alla.

Euroopas oli euro tulekuni täiesti tavaline rahvusvaluutade devalveerimine. Alates 1971. aasta augustist, mil kullastandardist lõplikult loobuti, kulus euro tulekuni 28 aastat. Kreeka, mis liitus Euroopa Liiduga hiljem ehk 2001. aasta lõpus, suutis eelnenud kolme aastakümnega devalveerida oma valuuta drahmi Saksa marga suhtes 95 protsenti. 1990ndatel – kümme aastat enne euro tulekut – kaotas drahm 45 protsenti oma väärtusest. Kuigi Kreeka oli kõige ulatuslikum devalveerija, paistsid halvas mõttes silma ka mitmed teised riigid, korraldades saridevalveerimisi. Portugali eskuudo kaotas alates kullastandardi lõpust 93 protsenti väärtusest, Itaalia liir 82 protsenti, Hispaania peseeta 76 protsenti ja Iirimaa punt 70 protsenti.

Allajäämine Saksamaale konkurentsivõimes.  Enamik euro alustajariike pidi olulises ulatuses ja korduvalt muutma valuutakurssi Saksa valuuta vastu. Kahjuks on aeg näidanud, et alates euro saabumisest on nende maade konkurentsivõime jätkanud Saksamaaga võrreldes halvenemist, mis oleks euro mittekasutamise korral viinud järgnevate oluliste devalveerimisteni. Viis perifeeriamaad on alates valuutade fikseerimisest euro teel näinud oma konkurentsivõime kadu 25–35 protsendi võrra. Mõni ime, et need majandused sattusid raskustesse ja tekkisid rahastamisprobleemid.

1930. aastate Euroopa kujutas endast doominoefektina üksteise järel kullastandardist lahti ütlevaid riike, kuna fikseeritud valuutasüsteem intensiivistas kroonilist majanduskasvu puudumist. Need maad, kes esimestena loobusid kullastandardist, kogesid hilisematest otsustajatest kiiremat majanduse taastumist.

Suurbritannia loobus kullastandardist 1931. aasta septembris ehk samal ajal Rootsiga, USA järgnes 1933. aasta aprillis, Belgia 1935. aasta märtsis, Prantsusmaa 1936. aasta septembris ja Itaalia alles 1936. aasta oktoobris. Huvitaval kombel olid kõigi nende maade valuutad kulla suhtes 1937. aasta keskpaigaks devalveerunud vähemalt 40 protsenti, välja arvatud Belgia, mille frank devalveerus 1935. aastal umbes 30 protsenti. Prantsusmaa, mis talus kullastandardit 1936. aasta septembrini, nägi frangi kokkukukkumist 70 protsendi võrra kolme aasta jooksul.

Suurbritannia ja Rootsi kogesid suhteliselt kerget majanduslanguse šokki võrreldes nelja hilisema lahkujaga.

Nagu majandused taastusid kullastandardist loobumise järel, toimus sama trend ka aktsiaturgudel. Börsid tegid põhjad kullastandardist loobumise ajal. Ainus erand kuue maa seas oli Itaalia, mis loobus kullastandardist alles 1936. aasta oktoobris, kuid kus aktsiaturud olid juba tõusuteel. Hoolimata raskest depressioonist võisid sellise arengu põhjustada suured sõjalised kulutused, mis aitasid hoida majandusaktiivsust kõrgemal, kui see muidu oleks olnud. Teine tõlgendus on see, et Itaalia oli sel ajal rohkem põllumajandusel baseeruv majandus ning kõvema löögi said tööstusel põhinevad majandused.

Õppetund 1937. aastast. Praegu on kahetsusväärsed sarnasused 1937.–1938. aasta depressiooni järgse majanduslangusega, mille tõid kaasa karmim eelarve- ja rahapoliitika. 1936. aastaks oli USA lõpuks ületanud 1929. aasta reaal-SKP tipu, kuigi oli veel sellest nominaalselt taga 20 protsenti. 1937. aastal kärpis valitsus kulutusi ja tõstis makse, olles juba loobunud aastakümne kestnud majanduse elavdamise meetmetest. Samal ajal asus Föderaalreserv karmistama rahapoliitikat, tõmmates rahapakkumist väiksemaks ja tõstes tol aastal kahel korral pankade reservinõudeid. Haavatavas kriisijärgses taastumises võib varajane varasemate eelarve- ja rahapoliitiliste meetmete tagasivõtmine põhjustada majanduses hullema tulemuse, kui paljud ootavad. Kriisijärgses maailmas vajab majandus võimudelt pikemaajalist toetust kui tavalistes majandustsüklites. Seetõttu tuntakse muret, et 2012. aasta eelarvepoliitika karmistamine enamikus arenenud riikides ja eriti fikseeritud valuutakursisüsteemis (euroalal) loob karmi rahandusliku keskkonna. Potentsiaalne pankade võimenduse mahavõtmine põhjustab rahapakkumise kahanemise laiemale majandusele.