Romet Kreek • 12. märts 2012 kell 8:57

Riigivõlga peab ostma, aktsiaid võib osta

Kawe Kapitali partner Kristjan Hänni kirjutas pensionifondidele Eestisse investeerimise kohustuslikuks tegemisel teemal puhkenud diskussioonist tingituna ebalikviidsusest ja mida ta ootaks börsile.

Tallinna Börsi kauplemiskäivete vähenemine on täiesti paratamatu nähtus. Kunagi üsna kunstlikult erastamisel noteeritud ettevõtted on börsilt omanike tahtel lahkunud. Vast on ka siinsed investorid pikapeale taibanud, et ebalikviidsete instrumentidega kauplemine ei lisa nende jaoks väärtust. Samas ei tähenda see, et siinsetesse aktsiatesse pikaajaline investeerimine oleks halb idee. Kui ebalikviidsus on üks omadus, mille pärast investeering konkreetse ettevõtte aktsiasse jääb tegemata, siis tähendab see pahatihti suhteliselt odavamalt saada olevat vara. Pikaajalise investeerimise propageerija Jeremy Siegeli kalkulatsioonide kohaselt on investeeringu ebalikviidsusest sõltumatult saadavad dividendid eeldusel, et need pidevalt aktsiatesse reinvesteeritakse, andnud ligikaudu 97% ajaloolisest aktsiaturu tootlusest. Ebalikviidsus muudab raskemaks tulu reinvesteerimise, kuid reeglina on see minu kogemuste kohaselt Baltikumis võimalik. Mitte investeeringute ebalikviidsus vaid eelkõige nende sisuline läbikukkumine hukutas Gildi. Pikaajaliselt raha investeerivad pensionifondid ei tohiks ebalikviidsust ülemäära karta. Kui nende suhted oma investoritega on usalduslikud ei pea nad arvestama suure osa oma portfelli rahast tühjaksjooksmisega lühema aja jooksul. Osa portfellist võib siis olla ebalikviidsem. Vaadates seda, kui suures osas oma investeeringuid on just ebalikviidsematesse varadesse suunanud USA ülikoolide pikaajalisi investeeringuid juhtivad meeskonnad, võib näha vähemalt teoreetilises plaanis suuri kääre selle vahel, kuidas on pikaajaliselt „akadeemiliselt korrektne“ versus see, mida saavad endale lubada juba praegu rangete piirangutega seotud pensionifondid.

Esmapilgul tundub idee soodustada seadusandlikult kohalikke pensionifonde rohkem siinsetesse väärtpaberitesse investeerima, eeldatavasti efektiivselt ressursse suunavas turumajanduses täiesti kohatu. Tuleb aga endale aru anda, et suur osa maailma pensionifondidest ja kindlustusseltsidest tegutsevad sisuliselt regulaatorite poolt ette antud raamistikus, mis ei ole olemuselt ilmtingimata turumajanduslik. Reeglistik suunab mingitest kaalutlustest lähtuvalt märkimisväärse osa investorite raha kindlatesse varaklassidesse, muuhulgas riigivõlga. Riigivõlga peab ostma, samas kui aktsiaid võib osta. Eufeismina nimetatakse seda siis investori jaoks „investeeringu riskide vähendamiseks“. Kui riigivõla müümine on kunstlikus eelisseisus võrreldes muude instrumentidega võib sellele makstav intress olla päris pikka aega põhjendamatult madal. Euroopas näeme, et pikapeale kuhjuvad sellest kunstlikust odavusest ja riikide poolsest ressursside ebamõistlikust kasutamisest väga suured probleemid. Eesti praegune valik tähendab sisuliselt seda, et meie anname oma osa teiste riikide probleemide kujundamisel ja loodame, et teised neid meie eest lahendavad. Seni tundub kehtivat eeldus, et teised riigid on selliste probleemide lahendamisel meist targemad. Minu arvates tasub sellesse eeldusesse järjest kriitilisemalt suhtuda. Vahelduseks võiks hakata meie riiki suhtuma, kui jätkusuutlikusse üksusesse, millesse on mõtet investeerida ja selleks vajadusel ka võlga emiteerida. Küllap siis ka need kohalikud pensionifondid midagi sellest enda portfellidesse korjavad.

Arvatavasti saab Euroopas olema kokkuvõttes eelistatud selline makromajanduslik lahendus, mis vastab kõige rohkem keskmisele olukorrale. Eesti oma eripäraga madala riigivõla näol ei saa kuigivõrd oma eelistustega sündmuste käiku mõjutada ja võtab endale riski, et me pöörame sisuliselt selja meile hea krediidireitingu ja eurotsooniga ühinemise poolt pakutavatele võimalustele.

Hetkel kuum