Toobal: Aeg ja Aas ametist minema!

Järgneb Priit Toobali avaldus:

Peaminister Ansipi 28. mai avaldus sellest, et kõik suuremate ettevõtete ning erakondade juhid peavad eeldama, et nende telefone kuulatakse pealt, on sisuliselt riikluse alustalade vastu suunatud kuriteo teade, millele pole seni millegipärast reageerinud kohus ega prokuratuur.

Valitsuse julgeolekukomisjoni liikme, peaminister Ansipi kuriteoteatele vastas vaid kaitsepolitsei pressiesindaja Harrys Puusepp, et sellel ametil pole vastavaid võimekusi. Lükkamata isegi ümber kahtlust, et eriteenistus on ebaseaduslikult jälginud ka valitsuserakonna juhtpoliitikuid.

Kui Reformierakonna puhul veeretatakse süüd Meikari kui varjatud annetuste paljastaja suunal (mida näitab muuhulgas skandaali ristimine Silvergate'iks, mitte aga Kristengate'iks ega Andrusgate'iks), siis Keskerakonna puhul rünnatakse just annetuste vormistajat.

Kui varjatud annetuste asjas tahetakse hirmsasti süüdistada Keskerakonna peasekretär Toobalit, siis tuleb süüdistada ka vähemalt Reformierakonna endist peasekretäri Michalit. Samas prokuratuur ei kiirusta Michali ülekuulamisega, muide ka tema kodu pole läbi otsitud ning ka Reformierakonna peakorteri läbiotsimine toimus pärast kolmepäevast etteteatamist. Rääkimata AK erisaadetest ja muust taolisest. Te teate küll, millest jutt.

Mina ei soovi, et poliitiline politsei otsiks läbi Michali või mistahes teise partei peasekretäri kodu. Ma tahan, et kapo ja prokuratuur tunnistaksid, et nad on teinud vea, sekkudes poliitikasse.

Veelgi enam. Meikari loo puhul on ajakirjandus sisuliselt maha vaikinud peamise – raha päritolu. On küll räägitud julgeolekuriskist, kuid mitte sellest, et Meikar ei eita raha päritolu seost Gazpromi ja Vene luurega.

25. mai Õhtuleht kirjutab sõna-sõnalt järgmist: "Skeem oli selline, et esmalt tõi tundmatu sularaha erakonna kontorisse. "Kes antud juhul tõi, ma ei tea," lausub Meikar. Põhimõtteliselt võib see ju siis olla kas või Vene luure, Gazprom või ükskõik kes? "Ma ei tea," lausub Meikar vaid."

On tähelepanuväärne, kuidas ka õiguskaitseorganid ei püüagi tuvastada raha päritolu, vaid keskenduvad küsimusele, kes selle parteidele edasi andis. Jahitakse kullereid, mitte tegelikke sullereid, ehk musta raha allikaid.

Muidugi pole mulle esitatud ametlik kahtlustus ühe suure-jaanilase annetuse suhtes ligilähedaseltki samas kaalukategoorias nende varjudega, mis saadavad sotsiaaldemokraatide valimiskassat täitnud perekond Ossinovskite raha pärinemist Vene transiidiahelast. Aga sotside Vene raha oli vähemalt osaliselt ametlikult deklareeritud.

Opositsiooniparteide rahaskandaalikesed ei kanna kuidagi välja võrdlust Reformierakonna endist peasekretäri, tänast justiitsministrit Kristen Michalit ja IRLi endist peasekretäri, tänast siseministrit Ken-Marti Vaherit varjutavate kahtlustustega Vene eriteenistuste, sealse gaasimonopoli ja maffiaraha süsteemsest pumpamisest Eesti parteipoliitikasse. Nende haldusalas toimuv on omandanud ilmselged organiseeritud kuritegevuse tunnused, mille kaasosalisteks on ka valitsusparteid.

Seepärast teatan, et Eesti erakondade usaldusväärsuse drastilise erosiooni peatamiseks olen mina ja ilmselt ka Indrek Saar valmis endale võtma kohe poliitilise vastutuse kui seda teevad ka Kristen Michal ja Ken-Marti Vaher. Astun tagasi, kui seda teevad ka valitsusparteilased.