Andrus Ansip, see pole lõpp. See on alles algus
Ehkki rahastamisskandaali käivitanud Silver Meikari parteist väljaviskamine on Reformierakonna valitud käitumismustriga igati kooskõlas, tunnistab see ometi eelkõige peaministripartei nõrkust.
Probleem ise ei ole ju kuhugi kadunud: Reformierakonna rahastamise ausus ei ole tõendatud, Eesti parteide rahastamise ausus ei ole kindel. Kindel on esialgu ainult see, et justiitsminister Kristen Michal ja reformierakondlane Kalev Lillo valetasid, kui väitsid pärast kriminaalasja lõpetamist must-valgel tõendatud olevat, et kahtlustused ei vasta tõele.
Päriselt kinnitab kriminaalasja lõpetamine ju vaid seda, et erakondade must rahastamine ei ole juriidiliselt tõendatud. Tõendatud on ka Michali teine vale: riigiprokurör Heili Sepa teatel näitas uurimine, et valeks osutus Michali esialgne selgitus pärast Meikari avaldust, et tegemist oli Meikari valimiskampaania tulude tasumisega. Mitte kuidagi aga ei ole tõendatud, et Silver Meikar valetas või et valetasid need, kes andsid prokuratuuris temaga sarnaseid tunnistusi.
Ent kui valetatud on neis asjades, siis ei saa enam uskuda, et muud rahastamisse puutuvad väited on tõsi. Veelgi enam: kui valetatakse nii põhimõttelises küsimuses nagu erakondade rahastamine, siis tekib küsimus, kuidas on kõigi muude teemadega.
Asi pole Meikaris. Skandaali puhkedes laskis Reformierakond käest ajaloolise võimaluse tunnistada, et erakondade rahastamise puhtus on probleem, mis väärib nii parlamendis kui ka erakonna sees tõsist arutelu. Selle asemel asus partei aktiivselt teemat tapma. Enese ilmeksimatuna näitamise soov osutus nii tugevaks, et enesepuhastuse teed üleüldse ei kaalutudki. Reformierakond asus Meikarit isiklikult ründama. Ründamine tipnes peaminister Andrus Ansipi väitega, et erakonna liikmed ei soovi enam Meikariga ühes ruumis ja ühes meililistis olla, ning demagoogilise kuulutusega, et “rahva kannatus on katkenud”. Ent asi pole üldse Meikaris ja tema motiivides, vaid parteide rahastamise puhtuses, millega asjad ei ole korras juba pikka aega. Kui Reformierakond oleks kohe alguses probleemi tunnistanud ja tekkinud segaduse pärast vabandust palunud, oleks avalikkuse suhtumine ka kriminaalasja lõpetamisse olnud eeldatavasti teistsugune.
Alati õigus. Meil-on-alati-õigus-imagosse kinni jäänud Reformierakond oleks säilitanud demokraatliku erakonna näo, kui oleks Meikari välja viskamata jätnud.
Tõsi, siis oleks partei pidanud pidevalt jälgima Meikari populaarsuse ja valimisnimekirja koha vastavust, st skandaal oleks erakonnaga kaasa käima jäänud kuni järgmiste valimisteni. Paraku ei tähenda Meikari “amputeerimine” kaugeltki hädast vabanemist. Väljaviskamine annab vaid signaali, et sõnumitooja tapetakse ning uued sõnumitoojad ei ole teretulnud. See ei taga siiski, et tulevased tunnistajad suu kinni hoiavad. Oleme veendunud, et Reformierakonnas on inimesi, keda toimuv häirib sama valusalt nagu Äripäeva toimetust.
Idarahaskandaalile ja elamislubade müümise skandaalile operatiivselt reageerinud president Ilves ei ole siiamaani toimunu kohta sõnakestki öelnud. Avalduse, mida avalikkus nii pingsalt ootab, pidi presidendi asemel kirja panema Eesti Ekspress. Ent kuni me täpselt ei tea, kust pärineb erakondade raha, ei tea me ka, kes meid päriselt valitseb. Selleks, et usaldada oma riiki ja seda juhtivaid poliitikuid, on meil tungivalt vaja seda teada. Me pingutame selle teadasaamise nimel.