Finantstehingumaks viib tehingud riigist minema

Väljapakutud kujul ei toeta finantsteenuste maksu kaugeltki kõik liikmesriigid. Rootsi on sellise maksu kehtestamise negatiivseid mõjusid tundnud, tugevat vastuseisu on ilmutanud ka Ühendkuningriik ja Holland.

Hoiatav Rootsi näide. Kui maks kehtestatakse vaid osas ELi riikides, tekib liidu sees finantssektori killustumine ning selle tagajärjeks on tõenäoliselt finantstehingute väljaliikumine nendesse riikidesse, kus maks ei kehti. Taas on kujukaks näiteks Rootsi, kus pärast maksu kehtestamist 1984. a liikus pool aktsiatehingutest Londonisse ning võlakirjadega kauplemine vähenes 85%.Rootsi näide on Eesti kontekstis oluline ka seetõttu, et suur osa Eesti finantssektorist on Rootsiga vahetult seotud. Turgude ärakolimise probleem ei ole vaid ELi sisene, sest maksu kehtestamisel ka kogu ELi piires toimuks tehingute liikumine  finantskeskustesse väljapool ELi.Muret tekitab ka finantsteenuste maksu võimalik kumuleerumine ehk topeltmaksustamine. Vastupidi käibemaksule ei võimalda väljapakutud süsteem juba tasutud maksu arvessevõtmist ning seega võib tekkida olukord, kus ühe tehingu puhul osapoolte ja teenuse osutajate maksustamine toob kaasa majanduslikus mõttes neljakordse või enama maksukoormuse. Lisaprobleemiks on ka see, et ehkki plaanikohaselt kehtestatakse maks eelkõige finantsinstitutsioonide vahelistele tehingutele, on tõenäoline, et sellise maksukulu kannavad kaudselt siiski hiljem pangateenuste tarbijad, näiteks suurenenud teenustasude arvel.

Jääme miinusesse. Arvestada tuleks ka Eesti kapitali- ja investeerimisteenuste turu väiksusega. Aktsiaturg on väheaktiivne ja võlakirjaturg sisuliselt olematu. Börsi kauplemismahtudele tuginedes on võimaliku laekuva summana nimetatud pool miljonit kuni miljon eurot – see tähendab, et võimaliku lisalaekumise asemel eelarvesse jääb Eesti hoopis miinusesse, sest maksu haldamise ja kogumise kulud on suured, lisaks  on sunnitud täiendavaid investeeringuid tegema nii börs kui ka selle liikmed.Eesti on valinud süsteemi arendamises kaasarääkija rolli. “Me ei taha olla lõpuks ainult selles rollis, kus on valida, kas lohiseda järel või jääda maha, liituda selle paketiga, mida teised on meie asemel kokku leppinud,” ütles peaminister Andrus Ansip. Loodetavasti seisab siis riik maksumaksjate huvide eest parimal võimalikul viisil.