Eesti rühib eurokriisi kiuste vaprasti vastutuult

Euroliidu pailaps. Kuigi pisikese Eesti majanduse elujõud sõltub suuresti euroala käekäigust ja euromõjud sisendavad üha ebakindlust, läheb meil märkimisväärsetest riskidest hoolimata ikkagi päris hästi. Kolm Eesti panka lubavad Eestile euroala kontekstis lähitulevikuks kenasid kasvunumbreid, julgedes need välja käia riske arvesse võttes.

Swedbank tõstis viimati selle aasta kasvuootuse 2,7 protsendilt 3-le argumendiga, et ekspordis on läinud oodatust paremini ja sisenõudlus on jõudsalt taastunud. Tuleva aasta kasvuprognoosi langetas Swed küll 4,2 protsendilt 4-le, ootab aga 4,3protsendilist kasvu aastal 2014. SEB kasvuootused jäävad pisut madalamaks: tuleval aastal 3,3 protsenti ja 2014. aastal 4 protsenti. LHV pakutud numbrid on kõige väiksemad, tänavu 2,1 protsenti ja tuleval aastal 3,8 protsenti.

Tööstusel läheb eriti hästi. Kuigi Eesti enda ajalooga võrreldes tunduvad need numbrid pisikesed, on euroala näitajatega võrreldes hea ka kõige tagasihoidlikum prognoos. Meil on veel lähiminevikust meeles kahekohalise arvuga mõõdetav majanduskasv, vanas Euroopas pole aga säärast nähtud. Eurokriisi taustal on väga hea ka Eesti praegune tempo: teises kvartalis oli Eesti majanduskasv lausa Euroopa Liidu kiireim, ületades ühenduse keskmist lausa viis korda.

Eriti hästi on läinud tööstusettevõtetel, mis tootsid tänavu septembris 8% rohkem kui eelmisel aastal. Kõige rohkem mõjutas toodangumahu suurenemist elektroonikaseadmete tootmise kasv. Elektroonika eksport näitas kosumist juba augustis, mil see moodustas ligi viiendiku Eesti koguekspordist.

August oli ekspordimahu poolest paremuselt teine kuu läbi aegade, õige pisut suurem oli see vaid 2011. aasta mais. Ekspordi-impordi saldo ei ole aga paranenud, mis viitab vajadusele peale mahtude jälgida ka loodava lisand­väärtuse muutust. Mitmed analüütikud on soovitanud Eestil väliskaubanduse struktuuri mitmekesistada, et olla tulevikus paremini kaitstud välispartnerite ebastabiilsusest tulenevate ohtude vastu.

Optimism jäägu ettevaatlikuks. Kasvuootusi toetab küll ka sisenõudluse paranemine, kuid sellel on paraku oma piirid. Senimaani on kodumaise tarbija kindlustunne olnud suurem kui lääneeurooplasel, ehk taas: meile endale võib tunduda, et kindlustundega on lood kehvad, muu Euroopaga võrreldes ei ole asi aga sugugi nii hull.

Kuid mida kauem kriis püsib, seda enam hakkab see mõju avaldama ka sisetarbimisele. Maailmamajanduse kosumise asemel uue kriisi puhkemist ennustavad uudised avaldavad kindlasti negatiivset psühholoogilist mõju ning võivad ajendada loobuma pikalt planeeritud investeeringust.

Ohte on rohkemgi. Ettevaatlikkusele peaks sundima toormehindade oodatust kiirem tõus ning kõrgete nafta- ja toiduainehindade püsimine maailmaturul. Kohalikest hinnatõusudest mõjutab majanduse tervist elektri hinna tõus. Eestile omaseks ohuks tuleb kindlasti pidada madalat palgataset, mis tõukab tagant kvalifitseeritud tööjõu lahkumist ajal, mil tarku päid jääb meil endalgi mitmes sektoris valusalt puudu.