Eetikakoodeks, Kallase valimisratsu

Mida isiklikumaks Reformierakond Kaja Kallase ja eetikakoodeksi vastu läheb, seda kõrgemat tähelendu võib noorele poliitikule ennustada.

Meenutagem, kuidas Andrus Ansipist sai tuntud poliitik. Veel 2000. aastate alguses tundsid teda Tartu linnapeana eeskätt kohalikud.

Kõik muutus, kui valitsus hakkas Tartusse tuhandekohalist vanglat kavandama. See mõte ei meeldinud tartlastele. Nende ootusele vastates astus linnapea sõtta toonase justiitsministri, erakonnakaaslase Märt Raskiga. Järgmistel valimistel kogus südikas linnapea 8799 häält, ehkki tuhandepealine vangla ehitati ikkagi.

Eetikakoodeks on samuti ühiskondlik ootus. Kas see vastu võetakse, sellel pole Kaja Kallase seisukohalt tähtsust.

Kallas läks siseopositsiooni erakonnakaaslastega, kellel on kodus kullakangid ja kellele annab raha ämm. Selle seltskonnaga vastandumine eristab teda teistest. Noor poliitik peabki vahel astuma jõulisi samme (kas või oma erakonna liikmete vastu), et teda märgataks, muidu jääb ta pelgalt parteisõduriks. Erinevalt Silver Meikarist on Kallase seljatagune parteis kindlustatud tänu tema isale Siim Kallasele, kelle rolli erakonnas ei saa praegugi alahinnata. Kaja Kallas ei pea kartma halba kohta valimisnimekirjas, ammugi väljaheitmist.  Mida rohkem Kaja Kallast nüpeldatakse, seda suurem on kaitsereaktsioon, tulevaste valijate koondumine. Kandideerigu ta siis Tallinna linnapeaks või kogugu toetust järgmisteks riigikogu valimisteks.

Isiklikuks minemise puhul kehtib reegel, et kõik see halb tuleb bumerangina tagasi. Mida tugevamalt kostuvad rahandusministri stiilis diskrimineerivad märkused, seda enam pahameelt solvaja endale kaela tõmbab, seda enam hakatakse tema enda vigadele osundama.  Siin jääb õhku küsimus, kas see solvamine on juhuslik või mitte. Ehk teisisõnu – kas uusi poliitfiguure sünnitatakse teadlikult vanemate „põhjalaskmise” arvelt või on kogenumatel juba võim niivõrd pähe hakanud, et sõnu enam ei valita?