Sihitu rahajagamismäng EASis peab lõppema

Äripäeva hinnangul puudub EASis selge arusaam oma tegevuse eesmärkidest ning isegi toetuste formaalselt korrektse jagamise kompetents. Küsimus, mil määral on jagatud toetused Eesti riigi ja Eesti ettevõtete konkurentsivõimet parandanud, on jäänud vastuseta pikkade aastate jooksul. Raha on saanud ettevõtted, kes on osanud küsida – raha jagajal on aga puudunud nii selged ja ühemõttelised oodatava tulemuse mõõdikud kui ka vastutus raha mõistliku kasutamise eest.

Leiame, et aastas paarisaja miljoni euro suuruse summa laialijagamine peab olema mõtestatud, mitte formaalne tegevus. Selle tegevuse tulemused peavad olema mõõdetavad ja kontrollitavad, avalikkusele arusaadavad ning langetatud otsuste asjus peab kehtima konkreetne personaalne vastutus.

Kala mädaneb tervenisti. Rutiinseks rahajagamise masinaks nimetatud EASi juhtimine on läinud IRLi ja selle parteiga lähedalt seotud inimeste kontrolli alla. Majandusminister Juhan Partsile, kelle haldusalasse EAS kuulub, on see kahtlemata olnud mugav. Ülari Alamets, EASi juht, on küll parteitu, ent tema avalikud esinemised on olnud igasuguse veenvuseta, et mitte öelda hambutud. Pahanduste ilmsiks tulles on ta hoidnud madalat profiili ning saatnud enda eest barrikaadidele allüksuste juhid.

End ametisse saades nõudliku nõukogu esimehena tutvustanud Cinzia Siig, kes on IRLiga seotud elukaaslase kunagiste ärisidemete kaudu, ei ole siiamaani nõudlikkust ühegi kandi pealt välja paista lasknud. Ta on küll öelnud, et juhatuse esimees peab tekkinud segaduste eest vastutama, ühtki tegu aga pole järgnenud.

Alametsa väljavahetamine olnuks avalikkusele mõistetav ja loogiline samm. See oleks aga tähendanud uue juhi leidmise vajadust, st mugavustsoonist väljatulekut. Uue inimese leidmine kriisis organisatsiooni eesotsa ei pruugi olla kerge, eriti kui kriteeriumiks on parteiline lojaalsus.

Viimases peitubki EASi tõeline probleem: ühe sõpruskonna kätte läinud organisatsioon ei mädane mitte ainult peast, vaid kogu kehast. Väljavahetamist vajab nii ettevõtte nõukogu kui eeldatavasti ka hulk asutuse töötajaid. Et usaldusväärselt toimida, on vaja kontseptsiooni ja väärtuste muutust, seda ei ole aga võimalik saavutada ilma organisatsioonikultuuri uuenemiseta.

Vaja on kindla käega praktikut. Praeguses seisus ei vaja EAS mitte niivõrd selgitajat, miks on toetusi jagatud nn surnud firmadele, miks on euroraha jagatud valesti ja miks on makstud lubatust suuremaid toetusi, kuivõrd kindla käega praktikut, kes seaks selged eesmärgid.

Jah, tehtud vead tuleb parandada ning leida lahendus kõigile neile firmadele, kes on saanud toetust eksikombel või lubatust rohkem. Siin seisneb vastutus selgelt EASi poolel, mitte ettevõtetel, kes on toetusi küsides lähtunud loomulikust eeldusest, et just EASis peaksid töötama inimesed, kes kehtivaid nõudeid ja reegleid kõige paremini tunnevad. Kuid eelkõige on tarvis, et edasine tegevus lähtuks kindlalt paika pandud ja avalikkusele arusaadavatest kriteeriumidest, mille eelduseks on jagatud toetuste kasutamise tulemuste mõõdetavus. Probleeme lahendamata jättes jääb minister Partsi tooli alla tiksuma miin, mis plahvatab varem või hiljem.