Eesti Euroopa viie seas - töötajate tervisemuredega

Tänapäevane töökeskkond ja töökoormused esitavad sageli väljakutse nii meie vaimsele kui füüsilisele võimekusele. Oma jälje on jätnud majanduslanguse periood, mil koondatud töötajate koormus jagunes sageli allesjäänute vahel. Taolise meetodiga "tootlikkuse tõstmise tulemused" ehk haigestunud töötajad on jõudmas üha rohkem arstide vaatevälja, kirjutab arstide väljaandes Medtsiiniuudised PERHi töötervishoiuarst Viive Pille.

Eelmisel aastal lõppenud üle-euroopaline uuring Fit for Work Europe Eesti raport tõi välja, et luu-lihaskonna haigused kärbivad vähemalt poolte töötajate töövõimet Eestis. Aastal 2009 oli pikaajaliste käe-, jala-, selja- või kaelaprobleemide tõttu töövõime piiratud 59 protsendil 15-64-aastatest töötajatest.

Tallinna Tehnikaülikoolis läbi viidava rahvusvahelise projekti "Töövõime ja sotsiaalne kaasatus" (Work Ability and Social Inclusion) eesmärgiks on välja selgitada tööstressi tase ja luu-lihaskonna vaevuste esinemist arvutiga töötavatel inimestel. Projekt hõlmab Soome, Eesti ja Läti  kuvaritöötajaid. Esialgsete andmete alusel Eestis uuritud 192 kontoritöötajast deklareerisid 95 (49%) töötajat luu-lihaskonna haiguste esinemist.

Õlavöötme ja käte vaevusi võivad põhjustada nii raske füüsiline töö, kiireid, korduvaid liigutusi nõudev väikeste detailide montaaž, aga ka pikaaegset staatilist pinget põhjustav kuvaritöö. Kaasnev negatiivne psühhoemotsionaalne stress, kiired tähtajad, halvad suhted ülemustega ja/või kaastöötajatega soodustavad samuti luu-lihaskonna vaevuste teket. Suurt mõju avaldab regulaarsete puhkepauside olemasolu või nende puudumine.

Enamik tööga seotud luu- ja lihaskonna vaevusi areneb välja pikema aja jooksul ja on tingitud kas otseselt tööülesannete täitmisest või töökeskkonnast. Peamiselt on luu- ja lihaskonna vaevused seotud õlapiirkonna, käte  ja seljaga. Probleemiks on luu- ja lihaskonna vaevuste hiiliv algus, alates ebamugavustundest ja nõrgast valust kuni tõsisemate haigusteni, mis põhjustavad töölt puudumist. Krooniliste vaevuste puhul võib ravi ja paranemine osutuda tihtipeale ebapiisavaks - tagajärjeks võib olla eluaegne puue või töövõimetus.

Töötaja jaoks tähendavad need isiklikke kannatusi ja sissetuleku kaotust, tööandjale ettevõtte tootluse langemist ning riigile suuremaid sotsiaalkindlustuskulusid.

Luu- ja lihaskonna vaevused on ELi prioriteet ka ühenduse tööohutuse ja töötervishoiu strateegias. Samuti tunnistavad kõnealuse probleemi tähtsust ELi liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid. Kindlasti tuleks ka Eestis hakata pöörama rohkem tähelepanu ennetavale tööle ja varajasele diagnostikale. Suurt abi võiks pakkuda kutsehaiguste kindlustussüsteemi välja arendamine riigis, kuid senini on seda takistanud peamiselt tööandjate vastuseis.

Füüsilised-füüsikalised tegurid:" Jõu rakendamine: näiteks tõstmine, kandmine, tõmbamine, lükkamine, tööriistade kasutamine;" Liigutuste kordumine;" Ebamugavad  ja staatilised asendid: näiteks käte hoidmine õlgadest kõrgemal, kestev seismine või istumine;" Tööriistade ja pindade kohtsurve;" Vibratsioon;" Külm või kuum temperatuur;

Organisatsioonilised ja psühhosotsiaalsed tegurid:" Keeruline töö, kontrolli puudumine tööülesannete üle ja vähe iseseisvust;" Madal tööga rahulolu;" Rutiinne, monotoonne, kiire tempoga töö;" Kolleegide ja juhtide toetuse puudumine.

Individuaalsed tegurid:" Varasemad haigused;" Kehaline võimekus;" Vanus;" Ülekaalulisus;" Suitsetamine.

Sageli esineb mittespetsiifilist kaela, õlavöötme, käte valu, mille põhjuseks ei ole konkreetset patoloogiat või diagnoosi. Kutsehaiguste loetelusse lihasvalu sündroom ei kuulu.

Kutsehaigustena võivad esineda järgmised diagnoosid: õlaliigese kapsuliit, rotaatormanseti kahjustused, biitsepsi tendiniit, lateraalne ja mediaalne epikondüliit, De Quervain´i tõbi, randme piirkonna tenosünoviit, karpaalkanali sündroom. Kutsehaiguse diagnoosimine eeldab töötingimuste andmete kogumist ja uurimist (3).

Iga patsient, kes on pöördunud kaebustega õlavöötme või käte kaebustele, väärib tähelepanelikku laiemat käsitlust rõhuasetusega töötingimustele. Kompleksne käsitlus on eelduseks töövõime säilitamisel ja patsiendi elukvaliteedi tagamisel. Tööst põhjustatud haiguse puhul lisandub kliinilisele uurimisele ja anamneesi kogumisele tööanamnees ja reeglina osutub vajalikuks töötervishoiuarsti konsultatsioon.

Erilist rõhku tuleks panna mitmeid valdkondi hõlmavatele lähenemisviisidele, milles on ennetusmeetmed, ravi ja taastusravi ühendatud.

Paralleelselt raviga peaks olema rakendatud töökohal ülekoormust ennetatavaid meetmeid:

" Tehnilised sekkumised (füüsilise keskkonna või töövahendite ja seadmete ümberkujundamine, tõstmis- ja  teisaldamisvahendite kasutusele võtt jne);

" Organisatsioonilised ja administratiivsed sekkumised (töökorralduse muutmine, töökohtade rotatsioon jne);

" Käitumise muutmine (käsitsi teisaldamise töömeetodite koolitus, füüsilise aktiivsuse edendamine jne).