Estonian Airi endise juhi Tero Taskila palgast ei saanud peaminister aru ja ka uue juhi palga asjus pani Andrus Ansip käima vana plaadi.
Taskila palga kallal oli mõnus hambaid teritada, seda lihtsam, et kõrvale olid panna Estonian Airi kahjuminumbrid. Tookord oli mulle ootamatu, et sellega ühines Andrus Ansip. Tagantjärele saab öelda, et see oli Taskila põhjalaskmise eelmäng.
Nüüd vibutab Ansip sõrmega uue juhi Jan Palmeri rahakoti suunas. See on naeruväärne. Riik omanikuna nimetab nõukogu, kes palkab ettevõttele juhi. Narr korrata, aga Taskila ei võtnud oma hiigelpalka ise riigikassast või Estonian Airi eelarvest.
Riigi oma ettevõte. Estonian Air on tulekahjus ja tuletõrjujaks palkas nõukogu Palmeri. Samal ajal on riik, nagu on rõhutanud majandusmister Juhan Parts, omanikuna valiku ees: kas lasta Estonian Air vabalagusesse pankroti suunas või teha rahasüst. Seda saab teha juhul, kui Euroopa Liit ei pea seda ebaseaduslikuks riigiabiks. Praegu tuleks kogu jõud suunata lennufirma päästmisse. Riigi asi oleks Estonian Airi selja taga seista, mitte oma ettevõtet tümitada. Ansipi kriitika mõjub odava populaarsuse püüdmisena.
Eesti riigi julgeolek sõltub igaühe panusest ja ka ettevõtetel on oma osa mängida. Tööandjal on võimalik mitmeti kaasa lüüa, näiteks säilitades reservõppekogunemistel osalejate töötasu, pakkudes reservistidele soodustusi, võimaldades vaba aega või kodust töötamise võimalust, kui elukaaslane on õppekogunemisel.