6. detsember 2012 kell 21:00

Jokk küll, aga mitte rokk

Maailmakuulsa jalgratturi Lance Armstrongi dopingu­skandaalil on suuri ühisjooni kodumaise dopinguskandaaliga, erakondade ebaseadusliku rahastamisega.

Ka meil on kahtlustuste ja ülestunnistuste kohaselt olnud tegu laialdase manustamispraktikaga, millest on avalikkuse eest vaikitud. Ka meil põhines prokuratuuri “lõplik otsus” asjaolul, et tegu on n-ö sõna sõna vastu kaasusega.

Eesti poliitikud ei ole retooriliselt korrektsed. Armstrongil oli ka retooriliselt kõik korrektne (rokk).Süüdi või mitte, oma ühemõttelises retoorikas ei heitnud ta endale ühtegi kahtlusevarju: ta ei tunnistanud hetkekski süüd, vaid teatas, et ei kavatse enam dopingusüüdistuste vastu võidelda ja “lepib” tema kohta langetatud otsusega.Eesti poliitikute kohta sedasama kindlasti öelda ei saa. Neid konkreetseid juhtumeid (jokk, aga mitte rokk) on aegade jooksul kogunenud lausa hulgi.Peaminister Andrus Ansip ütles juba kevadel, et rahastamise seadustamine tuleks viia “vastavusse kehtiva olukorraga”. Siis teatasid erakonnad valmidusest muuta rahastamine läbipaistvamaks (luuletaja Aare Pilv on seda kirjeldanud tabava retoorilise absurdiga: “Me pole valetanud, aga edaspidi me enam ei valeta.”).Justiitsminister Kristen Michali esimene reaktsioon parteikaaslase Silver Meikari artiklile oli: “Vaatame, mida uurimine välja selgitab” – sellest jäi mulje, justkui ei teaks asjaosalised veel ise ka, kas need asjad juhtusid või mitte, ning jäävad ootama mingit konkreetsemat seadustatud olukorda, millele juriidiliselt reageerida.Ja viimaks Ansipi jutt, et mingeid telefonikõnesid küll olla ei saanud, sest meie, poliitikud, sellistest asjadest telefonitsi ei räägi, kuna kõik eeldavad, et telefone kuulatakse pealt. Rääkimata kullakangidest ja sularahast kõikide inimeste kappides, üldisest kõnekast vaevumatusest midagi veenvamat välja mõelda.

Rokitakse süüdimatult. Niisiis: kui pole rokk, siis tõuseb jokk alasti esile. Eesti poliitikas rokitakse üha sagedamini, süüdimatumalt ja kõvasti. Meenub Siim Kallase tõdemus, et poliitika mitte ainult ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid ta peab ka sellisena mõjuma.Tuleb tõdeda, et käbid on kännust suhteliselt kaugele kukkunud. Nende kriteeriumite järgi on Armstrong meie omadest mitu korda parem poliitik.

Hetkel kuum