Tööjõukulu sööb konkurentsivõimet

Madalad palgad on Eesti probleem. Samas kipuvad inflatsioon ja tööjõukulude suurenemine meil olema kiiremad kui mujal Euroopas. Võimaluse korral lähevad töövõtjad tööle sinna, kus makstakse rohkem, see aga toob kaasa oskustööliste ja spetsialistide puuduse Eestis.

Seetõttu jääb palgatõususurve uuel aastal kindlasti püsima.

Teiselt poolt on aga probleemiks madal tööviljakus – just käive ja kasum inimese kohta, mitte niivõrd toodetud tonnid töötaja kohta ei luba palka piisavalt tõsta.

Riik  veab palgatõusu. Riik kavatseb järgmisel aastal avalikus sektoris ühtlaselt palka tõsta (4,4% on eelarves ette nähtud kõigile, aga kuulda on olnud ka suurematest palgatõusudest). Erasektoril tekib ilmselt raskusi sellise tööjõukuludega suurenemisega kaasaminemisel.

Tegelikult peaks palga kergitamise vedur kindlasti olema erasektor, sest sealt tuleb ju see raha, mida avalikus sektoris jagada saab.

Eesti on Euroopaga nagu ühendatud anumad ja lõpuks liiguvad ikkagi nii hinnad kui ka  palgad ühtlustumise suunas. Meie väljakutse seisneb selles, kuidas selles protsessis konkurentsivõimet säilitada.

Olukorras, kus tööjõukulud, mis on seni olnud meie eelis, kipuvad kasvama ja majanduse konkurentsivõimet õõnestama, peaks riik üldpilti uue pilguga vaatama: kas see ikka on hea, et meil on tööstuses kallim elekter ning kõrgemad ressursi- ja keskkonnatasud kui Skandinaavias.