DI: Euroopa probleem on vildakas rahaliit, mitte britid

„Karmid sõnad?“ küsib analüütik, viidates, et tegelikult on ka mitmed euroala valitsusjuhid tunnistanud, et tänane rahaliit on kaugel n.ö tegelikust või tõelisest majandus- ja rahaliidust.

Juba rahaliidu loomise ajal hoiatas toonane Saksa keskpanga juht Otmar Issing, et valuutaliidu loomine ilma poliitilise liiduta on võrreldav vankri rakendamisega hobuse ette, mitte taha. Ta hoiatas ka, milleni see viia võib – valuutaliitu, mis ei ole majanduslikult optimaalne, saab koos hoida, kui on olemas poliitiline tahe kriisiriikmidele rahalist abi anda. Sellised suured rahaülekanded liikmesriikide vahel toovad aga paratamatult kaasa poliitilised pinged ning võivad lõpuks kogu Euroopa Liidu lagunemiseni viia, hoiatas ta.

Sinnamaani olemegi tänaseks jõudud, nendib Örn. Euro kindlustamiseks tuleb üles ehitada rida uusi institutsioone. Euroopa Keskpangast ja alakapitaliseeritud kriisifondist üksi ei aita. Kõige olulisem on ühtse pangandusjärelevalve, ühtse pangaprobleemide lahenduse mehhanismi ja ühtse hoiusekindlustuse loomine euroalal. Ühine vastutus euroala finantsstabiilsuse eest eeldab ka üksteise võlgade ühist kandist. Perspektiivis eeldab ühisraha ka ühiseelarvet, maksustamisõigust ja majanduspoliitika järjest tihedamat koordineerimist.

Taoline tsentraliseerimine teeb euroalast lõpuks sarnase föderaalse ühenduse nagu USA või Šveits. Ja suurim probleem pole mitte see, et britid sellest eemale hoiavad. Suurim väljakutse on hoopis selles, kuidas veenda euroala riikide kodanikke neid suuri samme astuma, mida euro päästmine eeldab. Seda rahva eest varjus ei tee – see võib nõuda muudatusi ELi aluslepingutes ning mitmes riigis – sealhulgas Saksamaal - põhiseaduse muutust, mille rahvas peab heaks kiitma. Suurim takistus sellel teel ei ole sugugi David Cameron, nendib Örn.