Äripäev leiab, et toiduainete päritolu, kvaliteet ja liikumine meie kaubandusvõrgus peab olema senisest paremini jälgitav ja dokumenteeritav. Küsimus ei ole mitte niivõrd toidu tervislikkuses või maitses, kuivõrd vajaduses lõpetada tarbijate petmine.
Eestis toodetava ja siia sisseveetava hobuseliha edasine saatus on praegu asjatundjatelegi arusaamatu, rääkimata siis avalikkusest. Statistikaameti andmetel imporditi Eestisse eelmisel aastal 123 tonni hobuseliha, mis oli ligi kümme korda rohkem kui tunamullu.
“See pole restorani ega jaekaubanduse number,” oskas endine Maag Lihatööstuse, praegu Atria juht Olle Horm selle numbri peale vaid kukalt sügada.
Eestisse mullu sisseveetud põhjapõdraliha, krokodilliliha, konnakoibade ja muu eksootilise liha koguse 3,7kordset suurenemist võrreldes aasta varasemaga võib seletada ka gurmaanidest tarbijate kasvava nõudlusega haruldasemate liharoogade järele ning mõne toidukaupluse ja restorani järjest laiema ja leidlikuma sortimendiga. Kuid Eestisse saabuva hobuseliha koguse ühe aastaga hüppelise kümnekordistumise mõistatust tarbijate soovide ja käitumisega lahendada pole võimalik.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Hobuselihast suurem osa ehk 73 protsenti toodi sisse Ungarist ja 18 protsenti Belgiast. Umbes kolmandik imporditud hobuselihast liikus kirjade järgi edasi Eestist välja.
Selge vaid murdosa saatus. Ametlikult olid Eesti suurimad hobuseliha kasutajad toidutootjad Maag ja Uvic, kellest esimene on valmistanud konserve peamiselt Saksamaa tellijatele, teine on teinud mõne hobuselihavorsti katsepartii. Nemad kokku pruukisid hobuseliha aastas vaid umbes 15 tonni.
Tekib küsimus, kus on ülejäänud liha. Kui palju, kellele ja mil moel märgistatuna seda müüakse ning kui palju petetakse lõpptarbijaid, kes ise seda teadmata hobuseliha söövad?
Veis või hobune? Euroopat praegu raputav hobuselihaskandaal sai alguse sellest, kui mitu Suurbritannia kaubandusketti avastas, et nime poolest veiselihatooted sisaldasid ka hobuseliha, mille algset päritolu polnud kuigi lihtne välja selgitada.
Miks kasutada veiseliha asemel hobuseliha? Ikka rahalise kasu pärast, sest hobuseliha on mitmes riigis teiste lihaloomadega võrreldes oluliselt odavam.
Ka mõnel Põhja-Euroopa kaubandusketil võib konkurentsis püsimiseks kahaneva kasumimarginaali päästmiseks tekkida kiusatus siin-seal natuke kulude poolel lõigata.
Lõuna ja ida pool on olukord mõnevõrra erinev. Prantsuse köögis on “viande de cheval” väärikal kohal ning ka itaallased armastavad hobuseliharoogi. Hiinas süüakse hobuseliha hiigelkogustes.
Maitse üle ei vaielda, kuid hobuseliha on kõrge toiteväärtusega ja sööjale niisama ohutu kui mistahes muu liha.
Kontroll. Kutsume asjaomaseid Eesti riigiasutusi üles järgima Euroopa Liidu üleskutset, et liikmesriigid hakkaksid pisteliselt kontrollima, ega lihatooted hobuseliha ei sisalda.
Loodame samas, et riigiametid ja toidutootjad ei jäta nüüd kasutamata suurepärast võimalust näidata, et Eesti toit on tõendatult puhas ja tarbija saab seda, mida silt lubab.