Probleemse pere noort saaks aidata heatahtlik mentor

Võimalikud mentorid on meie seas kindlasti olemas: üksikisikud, pered või väiksemad sõpruskonnad, kes on valmis võtma endale kohustuse olla toeks ja abiks noorele inimesele pikema aja jooksul. Need inimesed aitaksid noorel avastada iseennast, julgustaksid teoks tegema oma unistusi ning aitaksid sellele kõigele kaasa, kasutades oma oskusi, teadmisi ja kogemusi.

Meie jaoks lihtsad asjad, nagu kinos, kontserdil või teatris käimine, on probleemsete perede noorte jaoks kättesaamatud. On palju näiteid tegevustest, mis võiksid mõjutada noore maailmapilti ning tema edasisi valikuid: mentor võib ta võtta kaasa maale või matkale, aidata leida suveks tööd, juhtida tähelepanu mõnele huvitavale sündmusele, pista pihku hea raamat, võimaldada käia trennis või huviringis. Oluline on ka materiaalne maailm – raha ja asjad. Mentor saaks aidata selles maailmas orienteeruda ja võimaluse piires abiks olla.

Kontakti korraldamine. Võtmekoht on küsimus, kuidas korraldada esimene kontakt pere ja mentori vahel. Arusaadavalt on need pered peaaegu “nähtamatud”. Neist teavad lisaks kohalikule sotsiaaltöötajale veel lapse õpetaja ja pere naaber. Loomulik oleks alustada sotsiaaltöötajast, kes võiks pere ja mentoriks soovija kokku viia ning edasisega kursis olla.

Pikaajaline suhe. Teisalt on mentoriks olemine meil üsna tundmatu. Levinud on asenduskodude toetamine ja ühekordse materiaalse toe pakkumine, teisalt ka asenduspereks või kasuvanemaks hakkamine. Mentorlus oleks vahepealne variant, mis eeldab pikaajalist usalduslikku suhtlust, kuid toimib koostöös pere ja sotsiaaltöötajaga. Kindlasti on toimivaid näiteid juba elust ka võtta. Tõenäoliselt on need kontaktid sündinud juhuslikult või tuttavate kaudu. Ideed võiks propageerida laiemalt ning siluda sellele teed, vajadusel seadusi korrastades.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursil “Edukas Eesti”.