Emotsioonide jahil

Sõritsat võib pidada arstiteaduses tänapäeva ekspressionistiks. Kui maalikunstnikud kasutavad kunstiteose loomiseks värve ja pintsleid ning muusikud heli ja pille, siis Sõritsa ammutab elust kõike võnkeid tekitavat ja emotsioone esile kutsuvat ning süstib selle siis oma töösse, mis on väga auväärne ja härrasmehele igati kohane – uue elu loomine ja vahel ka selle ilmale aitamine. Moodsas mõttes ekspressionistlik jumal.

Kuid Sõritsa läheb sõna “jumal” kuuldes silmanähtavalt endast välja, raputab kiiresti ja korduvalt pead ning lausub siis, et seda terminit tema puhul küll kasutada ei tohi.

“Inimesed arvavad, et oi, pooljumal jne. Aga kujutage ette, kui vähe me teame ja kui palju me ei tea. Kujutage ette meie esivanemaid, kes istuvad niudevöödega koopas ja arutavad, et kellel on nahast niudevöö, see on pooljumal. Inimestele meeldivad igasugused muinasjutud ja nad tahavad neid rakendada nii enda kui ka teiste elus,” räägib Sõritsa ning raputab veel kord pead.

Ometi oli just tema oma meeskonnaga Baltimaades esimene, kes 1990ndatel esimese katseklaasilapse ilmale aitas. Ühtlasi on ta praegu üks nõutumaid kunstliku viljastamisega tegelevaid arste. Kui mitte jumal, siis suurte oskustega nõutud mees igatahes.

Kõik see pole tema jaoks aga sõrmenipsuga või juhuse kaudu tulnud. Vastupidi. Andrei Sõritsa on sündinud Venemaal Kaasanis. Ta vanemad tulid Haap­sallu elama ja panid poisi seal kooli. Kuna juba Sõritsa isa oli arstiks saamisest unistanud, utsitas ta poega natuke tagant.

Sõritsa tegeles lapsena palju ka spordiga, eriti vehklemisega, mis sattus ta teele poolkogemata. Piltlikult öeldes kohtus ta veheldes oma praeguse abikaasaga. Et sport on üles ehitatud tulemuste jahtimisele, on see Sõritsale enda sõnul andnud juurde stressitaluvust ja eesmärgile pühendumise võimet. “Kõik, kes äris tegutsevad ja on spordiga kokku puutunud, taluvad stressi teistest paremini,” lausub Sõritsa.

Olulisimaks vanematelt saadud kaasavaraks peab ta oskust aega planeerida ning teadmist, et tööta ei saavuta midagi. “Nad õpetasid mulle, et elus on võimalik midagi korda saata ainult tööga. Kui sa midagi tahad, pead sellele pühenduma,” lausub Sõritsa oma Sangla tänaval asuvas kliinikus Elite, kus tal eraldi kabinetti enda jaoks ei ole.

Istume nimelt tema vastuvõtutoas, mille seinu ehivad beebipildid ja sirmi tagant piilub ultraheliaparaadi monitor. Maja on ehitatud spetsiaalselt erakliiniku tarbeks. Inspiratsiooni selleks sai Sõritsa Vatikanist. “Selline hoone peab tekitama kohe emotsiooni, looma pildi millestki suursugusest,” räägib Sõritsa maja ehitamise tagamaadest ja lisab, et uue elu algus ju seda ometigi on.

Maja on tõesti suursugune, sel on Prantsuse stiilis aed, mida kaunistab skulptuur, rõdud, kaartrepid, lühtrid ja seintel Sõritsa abikaasa maalid. Tekitab küll emotsioone.

Sõritsa töötas pärast ülikooli lõpetamist Tartu Ülikooli Kliinikumis, õpetas ülikoolis tudengeid ja juurutas kunstlikus viljastamises uusi meetodeid. Kuna aga toona oli see teema veel lapsekingades, otsustas Sõritsa, et ei jää riigi järel ootama, vaid liigub ise edasi ja loob erakliiniku.

“Ülikooli kliinikus kukkus lagi piltlikult öeldes alla. Proovisime natuke seinu remontida, kuid linnaametnikud määrasid meile trahvi, sest tegemist oli ajaloolise hoonega ja põrandaid olid puudutanud ajaloolised professorid. Lätist või Leedust saabunud inimesed ei tahtnud olukorda nähes sinna ravile jääda,” meenutab Sõritsa naerdes.

Ta saab aru, et see polnudki tegelikult riigi prioriteet arendada kunstliku viljastamise valdkonda. “Miks peaks riik panema raha mingisse start-up-ettevõttesse,” nendib doktorist ettevõtja ootamatult malbelt. Peale hoone oli toona vaja ka korralikku aparatuuri.

Alguses loodi Lootuse Fond, mille abil hakati uuringuteks ja edasiseks tegevuseks raha koguma. “Pöördusin pankade poole, Eesti Telefon toetas meid ka,” kirjeldab Sõritsa kliiniku algusaega. Lõpuks müüs tema ema suvila maha ja ka mõni sõber paigutas oma raha kliinikusse. Sõritsa, kes tegi tol ajal tööd kindla palga eest dotsendina, pani panga ees panti kõik, mis perel hinge taga oli. Nii saadigi kokku ligi miljoni krooni.

“See oli toona küllaltki korralik stardikapital,” märgib Sõritsa, kelle head sõbrad aitasid leida kliinikule ka asukoha. Esimene erakliinik tuli Tähe tänavale.

Alguses olid tööpäevad väga pikad või nagu ta ise ütleb – igavesed. Küsimusele, kui palju maksab üks katseklaasilaps, ei taha Andrei Sõritsa konkreetset vastust anda. Kui esimese konsultatsiooni hind on näiteks 120 eurot, siis edasine on kõik prognoosimine ja katsetamine.

“Saame teha ka 100%lise prognoosi. Anname garantii, et teatud aja pärast saab naine lapse või maksame kogu raha tagasi. See on nagu kindlustus. Kui on aga näha, et inimese šanss läheb liiga kalliks, siis pole mõtet teda kindlustada ja tema peale ressurssi kulutada. See ei kata kulutusi,” räägib Sõritsa programmi toimimise põhimõttest.

Tema abiga on saanud elu ligi tuhat ilmakodanikku. Teatud määral katab kunstliku viljastamise kulu riik, kuid teine osa on tasuline. Pealegi, kui on vaja teha keerulisi uuringuid, maksab see lisaraha. “See on umbes 150 siirdamist haigekassa kulul ja siis veel 150 lisaks,” toob Sõritsa näite. Selle teise 150 siirdamise patsientide hulgas on välismaalasi, keda peibutavad siinsed seadused.

“Meil on kliente Venet­sueelast, USAst, Filipiinidelt, Islandilt ja Afganistanist. Peamiselt aga tulevad väliskliendid Soomest, Rootsist, Venemaalt ja Baltimaadest,” lisab Sõritsa.

Skandinaavias võeti vastu seadus, et doonorlus pole anonüümne. Inimene võib olla doonor, kuid laps saab temast teada ja tema saab ka lapsega kohtuda. Doonoril rahalisi kohustusi pole. Eestis on doonorlus anonüümne. “Kunstlik viljastamine on nagu loterii. Aga kui ei mängi, siis pole ju lootustki võita,” nendib arst.

Peale üldise majanduse on rootslased ja soomlased meist ees ka meditsiinis. Samas käivad nad hea meelega Eestis sanatooriumis ning kasutavad viljatusravikliiniku teenuseid. See on neile lihtsalt soodsam. Ilma oma arsti soovituseta nad siia siiski ei tule, mistõttu on Sõritsa sõnul suhted sealsete arstidega olulised.

“Tegemist on aeglase protsessiga. Katsetame inimese raha, aja ja närvidega, kuid seda ei saa teha pelgalt tutvuse kaudu ja miljonit makstes. Meie ei saa midagi teha paremini, kui me teeme,” räägib Sõritsa inimeste illusioonidest kunstliku viljastamise vallas.

“Olen oma elus palju pisaraid nägema pidanud. Kuid kui ravi õnnestub, kompenseerivad positiivsed emotsioonid kõik pisarad,” lausub Sõritsa naerdes. Ta peab ennast pigem praktiseerivaks arstiks kui ettevõtjaks, sest esimene on tema kirg, teine pelgalt praktiline vajadus.

Ettevõtjana on Sõritsa samuti edukas – ta on pidevalt Äripäeva dividendimaksjate TOPis figureerinud ning kasumlikust ärist sadu tuhandeid eurosid omanikutulu saanud. Kuigi Sõritsa võiks nüüd vabalt jalad seinale visata ning ainult reisimise ja perega tegeleda, siis seda ta ometi teha ei taha.

“Minu jaoks on oluline protsess ise, elu ise. Iga päev peab olema huvitav. Ma ei tee plaane selle kohta, kuhu ma viie või kümne aasta pärast jõuan. Püüan kogu aeg areneda ja edasi minna. Sureksin ilma tööta! Rantjee-elu tundub nii igav,” lausub Sõritsa ja lisab, et tema arvates on igas professionaalses tegemises olemas nauding. Tema igatahes naudib oma tööd.

Pealegi jagub töö kõrvale Sõritsa ellu eredaid elamusi kamaluga. “Eile käisin vaatamas tütart, kes esines kontserdil flamenkotantsuga. Nautisin seda väga,” räägib ta uhkusega. Tütar Dina Sõritsa on õigusteaduskonna doktorant ja töötab praegu Tartu maakohtus konsultandina.

Kaks nädalat tagasi käis Sõritsa Kaunase džässifestivalil ja tänavu veebruaris Mehhikos Mazatlanis karnevalil. “See on Rio De Janeiro järel teisel kohal. Enne seda mängisin Ameerikas põrguparadiisis (Las Vegases – toim),” loetleb Sõritsa oma viimase aja eredaid elamusi.

“Poegadega käime igal aastal Alaskal, sel aastal läheme Gröönimaale. Maailmas on nii palju fantastilisi kohti, et tervest elust jääb väheks, et seda kõike näha ja läbi elada,” räägib kirglik ja emotsioonimaias Sõritsa õhinal, kuid lisab siis, et kodus on ka mõnus, kuid sellest saab aru alles siis, kui oled väljas käinud. “Ma ei tahaks mitte kuskil mujal elada,” lausub mees rahulolevalt ning vaatab seinal olevaid beebipilte.

Inimestel pole raha kunagi piisavalt, olenemata sellest, kui suur kellegi sissetulek või säästud on. Küsimus on Sõritsa hinnangul pigem selles, kust jookseb piir.

“Sageli imestatakse meedias, et mingi miljardär sõidab vana auto või metrooga. Ju pole temal seda emotsiooni vaja, ta saab selle mujalt. Üks inimene tahab rohkem saavutada, teine vähem. Mina sõidan kalli autoga. Ja mille jaoks ma pingutan? Et emotsioone tunda,” seletab Sõritsa oma suhteid raha ja kallite asjadega.

Kui võtta ette näiteks Tallinna-Tartu maantee, siis selle saab läbida kas või jalgrattaga, kuid kui vihma sajab, siis on ebamugav. Pealegi on see Sõritsa arvates aeglane variant.

Rääkides autodest, siis teedel on kiiruspiirangud, mida ei tohi eirata. “Nii Žiguli, Mercedes kui ka Porsche saavad sõita nii kiiresti, kui teel on lubatud. Kuid millises autos on sõiduajal kõige mugavam ja turvalisem?” viskab Sõritsa õhku küsimuse, silmis kaval pilk. Tema valib sel juhul Porsche, sest see on mainitud autodest turvalisim ja sõit selles pakub emotsiooni.

“Tahan elus palju näha ja emotsioone tunda. Küsimus on selles, mis naudingut pakub. Inimesele pakub naudingut emotsioon. Lihtsalt kodus mitte midagi tehes emotsioone ei teki. Olen terve elu emotsioone jahtinud: olen hüpanud langevarjuga, sõitnud allveelaevaga, käinud maailma lõpus, uues ja vanas, olen palju õppinud ja näinud uusi kliinikuid erinevatel kontinentidel, olen kunstlikus viljastamises aina arenenud ja tutvunud paljude huvitavate inimestega,” loetleb Sõritsa ühe hingetõmbega kõike, mida ta juba teinud on, ning lisab siis vaikselt, et kahjuks maksab enamik nendest emotsioonidest üsna kopsakat hinda.

Samas, päike paistab kõige peale samamoodi, metsaõhku ja meretuult saab ka tasuta nautida. Kui sellest piisab, siis tegelikult ei peagi Sõritsa arvates rohkem pingutama.

“See on nagu see lugu neegri ja palmiga, kus neeger istub ja ootab palmi all, et banaan talle sülle kukuks,” räägib viljatusraviekspert oma suhtest rahaga ja lisab, et kui tahta rohkem, peab ka rohkem maksma.

Sõpru jääb ajaga vähemaks

Andrei Sõritsal on rahuldust pakkuv töö ja armastav perekond. Ta elab Tartust väljas Pangodis, kus saab igal hommikul metsa all veidi joosta. Linnamajas elavad nüüd tema lapsed.Sõprade jaoks pole aga nii palju aega kui varem. “Vanusega sõprade arv väheneb. Nende jaoks peab olema aega,”­ märgib Sõritsa ja meenutab, et nõukogude ajal oli tal palju sõpru. Siis said kõik ühte moodi palka ja polnud erilist mõtet palju rabada.Emotsioonidest ei saanud tollel ajal rääkida. “Reisida ei saanud. Oi, kus ma unistasin, et kui ma ainult saaksin siit minema ja Ameerikasse ja igaveseks! Aga nüüd ei läheks ma siit ära mitte mingi raha eest,” meenutab ta nõukogude aega.Praegu suhtleb Sõritsa pigem Tartu Rotary klubi liikmetega. Tegemist on valitud härrasmeeste klubiga, kus käiakse aeg-ajalt koos ühisüritustel. “Inimesed valitakse sinna juhatuse ühisel nõusolekul. Klubisse pääsevad vaid staatusega inimesed, oma ala spetsialistid. Meil on seal kõik alates peaministrist kuni teiste spetsialistideni välja,” möönab Sõritsa.Aja, mis tal tööst üle jääb, veedab ta enamasti siiski perega. Pojad on juba suured ja nendega on huvitav koos olla, samuti lapselapsega. “Muuks eriti aega ei jäägi. Vanuse kasvades pole enam palju suhtlemist vaja, 20aastasena tundus see väga oluline. Kõik muutub järjest kitsamaks ja lähedasemaks,” lausub Sõritsa ning lisab, et tema naine on algusest peale tema kõrval olnud.Sõritsa naise maalid kaunistavad kliinikus Elite pea iga ruumi. Seal töötavad nii tema naine, vanem poeg kui ka tolle naine – ikka ühise eesmärgi nimel. Vanem poeg Deniss Sõritsa on käinud isa jälgedes ja ta on samuti naistearst.“Pereettevõtte mudel toimib üle maailma igal pool lihtsalt kõige paremini. Mu noorem poeg Sander, kes õpib veel gümnaasiumis, tahab ka arstiks saada,” lisab doktorihärra. Ta tundub oma eluga rahul olevat.

Talub emotsiooni nimel ebamugavust

Milline inimene on Andrei Sõritsa? Ta on karismaatiline liider, kuid teatavasti liidriks ei saa hakata, seda on võimalik saavutada ainult kompetentsuse, tohutu töö ja teatud isikuomaduste tulemusena, st ta on töökas, pühendunud ja nõudlik, aga ka siiras, otsekohene ja inspireeriv.Ta oskab oma ideid edasi anda lihtsalt ja meeldejäävalt, armastab kujundlikkust ja metafoore, armastab elu ja katsumusi. Armastab oma perekonda.

Ta mainis, et tema jaoks on kõige tähtsam emotsioon. Kas olete nõus? Jah, tõenäoliselt just sellepärast on ta nõus taluma pikkade lennureisidega kaasnevat ebamugavust, kuid see on kõigest üks näide paljude seast.

Milline emotsionaalne seik teil temaga seoses esimesena meelde tuleb?Töökeskkonnast meenub, kuidas ta pärast silmakliinikus toimunud protseduuri tööle tuli, üks silm kinni plaasterdatud nagu mereröövlil. Töötajad ja patsiendid olid hämmeldunud, kuid temale endale tundus see igati loomulik.

Kas tal vahel ka halb tuju on? Muidugi, ta on emotsionaalne inimene. Rumalus ja vead ärritavad teda. Halva tujuga ütleb ta välja kõik, mida mõtleb, aga pärast vabandab, kui on liiga äkiline olnud.

Suure südamega inimene

Alar Sööt, Sõritsa sõber ja Tartu Rotary klubi liige, kes helistab teemast kuuldes tagasi Põhja-Jäämere ääres kala püüdesOleme üksteist tundnud juba 13 aastat, oleme väga head sõbrad, peretuttavad. Ta on ääretult sihikindel, väga hea huumorimeelega, lahke, tähelepanelik ja tagasihoidlik. Vaatamata oma soliidsele positsioonile on ta alati abivalmis ja kindlasti üks paremaid inimesi, keda ma tunnen.Oi kui palju oleme me koos kalaretki ette võtnud. Kalastamine on tema üks nõrkusi – nagu minulgi. Oleme käinud Ahvenamaal, Emajõel ja Peipsil. Oleme kalastades veetnud hulga öid. Kuid seal tööjutte ei räägita, seal on hoopis teine aura ja olek.Andreil on võrratu lastetuba, ta on äriasjades ääre­tult tugev inimene ja isiksus. See on aidanud tal läbi lüüa tasemele, kus ta praegu on. Kuulume mõlemad Tartu Rotary klubisse, kus peale ühislõunate tegeletakse heategevusega. Ta on isegi minule väga vähe rääkinud, kuid ta on inimesi palju aida­nud. Andrei ja kolm teist klubiliiget aitasid kord hädast välja ühe noore pere, kelle maja maha põles. Seejuures ei soovinud nad enda avalikustamist. Suure südamega inimene! See pere aida­ti igatahes jalgadele.Tema on aru saanud sellest, mida Sokrates mõtles, kui ütles: “Mida targem ma olen, seda lollim ma olen.” Ja teine tema tõde on see, et andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm. Seda viimast tahaks soovitada tervele Eestile, et ka teised, kel on selleks võimalust, hakkaksid rohkem nii mõtlema.

Avatud ja kiire reageerija

Jaan Tamm, Rotary klubi liige, Eesti Lennuakadeemia juhtOlen Rotarys üsna värske liige ja võib-olla ei tunne Andreid eriti hästi, kuid oleme tegelikult ikka üksjagu rääkinud. Kalale pole küll jõudnud, kuigi juttu on sellest olnud. Ta on küsinud minult lennuakadeemia kohta ja siis oleme sellest pikemalt rääkinud. Andrei on avatud ja hea suhtleja. Ta reageerib öeldule kiiresti ja tihti läbi mõnusa huumoriprisma.

 

3 asja, mida Andrei Sõritsa elu jooksul tegema peab:• kasvatama poja• ehitama maja• istutama puu