K-kohkumus pole seni üle läinud ega tohigi minna

See on väljavõte toonase Tallinna linnaametniku Ivo Parbuse ja SA Jüri Vilmsi Sihtkapitali juhatuse liikme Elmar Sepa vestlusest paar päeva enne 2008. aasta 26. septembrit, mil Äripäevas ilmub lugu K-skeemist ehk mahhinatsioonidest Tallinna Farmaatsiatehase krundi ja Keskerakonna rahapumbaks olnud sihtkapitali vahel ja ümber.

Hirm nahas. On selge, et linnapea ja Taavi kohkumus ei tulenenud sellest, nagu oleksid linnapea alluvad omapäi midagi hullu korda saatnud. Kohkunud oldi ikka enda pärast. Äripäev on veendunud, et selline skeem oli Tallinna ja Keskerakonna juhtidele kindlasti teada ja nendelt muidugi mõista ka lahkelt heakskiidu saanud. Jutus esinev linnapea on teadagi Edgar Savisaar ja Taavi tähendab abilinnapea Taavi Aasa.

Viimaste päevade lehtedes ilmunud lugude ja kohtutoimikute väljavõtete põhjal saab aimu, kui sügavale – õigemini kui kõrgele – on korruptsioon pealinnas ja selle juhterakonnas juurdunud.

Seetõttu ongi tarvis taolisi materjale avaldada, ehkki võidakse küsida, mis sellest kasu on, kui inimesed on juba süüdi mõistetud ja võib-olla karistusedki kantud. Korruptsioonijuhtumite puhul on avalikustamine nii enne kui ka pärast kohut parim võimalus ühiskonna tervendamiseks.

Meelehead ootavad kõik. Aga üksi ju teadagi õiget malet ei mängi. Väljapressimismänguga kaasa läinud ettevõtjad peaksid praegu samuti kõvasti häbi tundma. Küllap teavad nad väga hästi, et ilmselt ükski erakond ei ütleks ära väikesest meeleheast, kui seda sobivas pakendis pakkuda.

Vahe on selles, et mõni partei pigem ootab, teine aga asub aktiivselt kasseerima. Viisid ja skeemid on erinevad, kasutada saab nii kilekotis rahapakke kui ka ilmumata reklaame, kuid asja olemus sellest ei muutu.

Tuleb selgelt keelduda. On aga selge, et esimesel, teisel ja järgnevatelgi kordadel korruptsioonile ja väljapressimisele selgelt “ei” öeldes pole vaja hiljem silmi peita. Kui kõik ettevõtjad nõnda talitaksid, poleks taolist ainuvõimu pealinnas ilmselt üldse tekkinudki.

Alati võib püüda pugeda põhjenduse taha, et muidu ei saa firma Tallinnas tegutseda, ent see ei pea kindlasti paika. Vastasel korral tähendaks see, kõik pealinna ettevõtted on patused, aga nii see ei ole.

Korruptsiooni tuumale aina lähemale. Lõppude lõpuks saavad ju erakonna ja/või linnavalitsuse inimesed ise samuti – (eks)reformierakondlase Silver Meikari näide kinnitab seda kenasti – skeemides osalemisest loobuda. Tõsi küll, see võib nõuda isegi suuremat ettevõtlikkust kui kõrghoone ehitamine Kristiine linnaosa asemel Viimsisse või Viljandisse, kuid võimatu see ei ole.

Õigupoolest pole see enam kui nelja ja poole aasta tagune kohkumus pealinna ja Keskerakonna ladvikus praegugi üle läinud ega tohigi minna. Kiht-kihilt korruptsiooni koorides jõuab ju selle tuumale aina lähemale.