Kutseharidusest erialase iseseisvuseni

Harjumuspäratu on paraku, et Eestis ei jälgita reeglipäraselt põrmugi seda, kui suure osa kutsest kui haridusest koos oskustega omandab inimene töökohal, mitte õpperuumis. Tööstusjuhid võivad arvata mida tahes disproportsioonidest kutsehariduses, ent nad varjavad hoolega, mida ja kui palju näiteks õpetab inimesele töökoht tööstusjuhile alluval tootmisliinil. On selge, et seal õpetatakse vaid teatavat hulka kindlaid operatsioone, mitte aga erialast iseseisvust.

Ootamisest ei piisa. Sama kehtib tihti ka insenerioskusi vajavates ametites. Käisin hiljuti ühes tehnoloogilises inkubatsioonifirmas, kus viis noort inimest ootasid nagu Kitzbergi “Kosjasõidus” tellijat, kes tuleks nende juurde, kaasas nii joonis 1:1-le, materjali spetsifikatsioon kui ka kalkulatsioon maksumuse ja tasuvuse kohta. Metallide tehnoloogia, materjaliteadus, intellektuaalse omandi kaitse, tehnoloogiline seire – kõik see oli neile võnnuvõõras, sest insenerlik alusharidus oli null. Piltlikult öeldes oli neil oli lütseumiharidus korvipunumises tellija materjalist, mitte aga ise puidu tundmises ja varumises sel ajal, kui koor on lahti.