Omajagu tõtt selles väites on. Toidu söömine käigupealt ununeb sama kiiresti kui selle tarbimine, meeldejääv mitmekäiguline õhtusöök näiteks Pädaste mõisa restoranis Aleksander või Tallinna vanalinnas asuvas Crus on aga meeldejääv elamus. Lisaks toredale seltskonnale (enamasti käiakse head-paremat nautimas ikka mitmekesi) ja interjöörile pakutakse neis kõrvale kaunist muusikat, silmale taldrikule sätitud kulinaarset ilu ning maitsemeeltele ja lõhnatajule hõrke kombinatsioone. Mõnikord on elevust ka kompimismeelele, seda põnevate ja täiesti uudsete nõude puhul, olgu selleks siis vanadest klaaspudelitest sulatatud võialused või kivist välja tahutud taldrikud.

See panigi mind omakord mõtlema sellele, miks ei võiks seda teooriat rakendada rohkem ka Eesti muuseumites. Jah, tõsi, aasta-aastalt on järjest vähem lihtsalt vitriini taha või seinale pandud välja­panekuid, kuid neid siiski veel on.

Hulga suurema elamuse saaks näiteks loodusteemalistel näitustel käies samal ajal looduse hääli kuuldes või moekunstinäitusi vaadates rõivaste loomisprotsessi ekraani pealt jälgides ja materjale katsuda andes. Ja mis on tarbekunsti näituste mõte, kui tarbimiskogemust, kasvõi viivuks, ükski inimene ei saa? Või miks ei võiks vanu maale, arheoloogilisi leide demonstreerides pakkuda selle kõrval tablool võimalust vaadata, millisest mõisast, õukonna ruumist või maalapilt mõni pistoda, skulptuur või rahapada muuseumisse on jõudnud.

Viimane muide ei ole midagi ilmvõimatut, seda on juba tehtud. Ameerikas, Clevelandi kunstimuuseumis on võimalik vaadata, millise püramiidi juurest mõni eksponaat muuseumisse toodud on, ekraani ees nägusid tehes leida muuseumi kataloogist samasuguste emotsioonide ja ilmetega töid ning muuseumi tööde kataloogi lapates panna kokku enda tuur, mida muuseumis vaatama minna.