“Sealt tulevad ilusad paralleelid, kuidas tema läbi selle 40 aasta nendega kaasas käib ning kuivõrd tema soovid ja tahtmised haakuvad ülejäänud kahe omadega,” rääkis “Wally kohviku” lavastaja Peeter Tammearu.
“Kõigil neil on omad unistused. Nad kõik usuvad ja loodavad, et õnn on teel. Iseasi, mis see õnn on ja kuidas me sellest aru saame,” täpsustas Tammearu, tuues paralleele Eestiga, kus nii mõnigi pere on kolinud ära sügavale maale, lootuses oma eluga pihta hakata ja unistused teoks teha, kuid saanud vaikselt vanaks, ilma et midagi olulist oleks muutunud.
“Näidendis on sees väga universaalsed teemad: kui kaua naine jaksab taluda, kui kaua ta saab meest toetada või kui kaua usub ettevõetusse. Aja jooksul kipuvad usk, lootus ja armastus kaduma minema ja tundub, et neid pole üldse olnudki. Ja mis me siis elu lõpul mõtleme, on see elu olnud õnnelik ja hästi elatud või mitte?” mõtiskles lavastaja.
Emotsioone seinast seina. Lavastuse tegevus toimub 40 aasta jooksul. Esimeses pildis on tegelased 30aastased, viimases seitsmekümnesed, mis tähendab, et lisaks välimusele muutub ka tegelaste ellusuhtumine ja elutarkuse hulk.
““Wally kohvik” on väga hea struktuuriga lugu. See on väga targalt üles ehitatud, nii et näitlejatel oleks huvitav mängida – nad saavad olla noored, keskealised ja vanad. Ja näitlejad teevad siin väga ilusad rollid,” kiitis Tammearu osatäitjaid.
Nalja saab lavastuses palju. Mida vanemaks tegelased saavad, seda naljakamaks nad Tammearu sõnul muutuvad. Samas toonitas lavastaja, et mingit padukomöödiat ei maksa “Wally kohvikust” siiski oodata. Kohati on tükk ka inimlik ja nukker – selle meeleolud liiguvad äärmusest äärmusesse.