Nimelt plaanitakse kehtestada pensionifondidele uued tootluseesmärgid. Poola pensionifondide aktsiate osa peab teenima Poola WIG indeksi tootluse. Aktsiate osast peab tulema 90% fondi kogutootlusest ja võlakirjadest 10%. Võlakirjakomponendi tootlus peab olema rahaturutootluse määr Wibor + 100 baaspunkti, seisab valitsuse seaduseelnõus. Ühtlasi keelatakse erasektori fondivalitsejate pensionifondides omada valitsuse võlakirju. See võib tuua kaasa Poola kõige kõrgema krediidivõimekusega ettevõtete laenukulude kasvu.

Näiteks Poola elektrijaamad, mis peavad uuendama vanu tootmisvõimsusi, on sunnitud raha kallimalt kaasama, sest vastasel korral ei ole nende võlakirjad pensionifondidele atraktiivsed.

Bank Zachodni WBK analüütikud kirjutasid, et fondid, kuhu kogub pensioniks sääste 16,2 miljonit inimest, peavad tõstma aktsiate osakaalu vähemalt 75 protsendile fondi mahust. Praegu on Poola pensionifondides aktsiate osakaal 41%. Kui valitsus võtab fondidelt ära valitsuse võlakirjad, kasvab aktsiate osakaal 85 protsendile.

Kas ka Eesti pensionifondidele peaks kehtestama tootluseemärgid? Kuuldes kogu aeg juttu sellest, et Eesti inimeste pensioniootused on liiga kõrged, kuigi teise samba rakendudes lubati maad ja ilma kokku, kas tõesti tuleb oluliselt rohkem muul moel lisaks säästa? Kas siis, kui Eesti kehtestaks teise samba fondidele tootluseesmärgid, suureneks tootlus? Millise riski juures? Aktsiate osale võrdlusindeksiks TALSE (vabandust, OMX Tallinn indeksi) võtmine ei pruugi olla parim mõte, kuid kuidas oleks MSCI maailmaindeksi europõhise variandiga? Ja intressikomponendile 12 kuu Euribor + 100 baaspunkti?

Kui Poolas tõuseb aktsiate osa fondis 85 protsendile ja realiseerub börside pikaajaline tõusunägemus, on poolakatel oht eestlastest rikkamalt pensionile minna. Miks on meil teise samba fondidel aktsiate osakaal piiratud maksimaalselt 75 protsendiga? Kui lasta tihedamini fonde vahetada, saaksid head ajastajad ise riski juhtida, iseasi, kui edukalt.