Tööstus. Hirmutav siirup, mis polegi nii hirmus

Äripäevaga vestelnud toidutööstused ja keemik ning toitumisteadlane kinnitavad, et need kaks siirupit ei ole üks ja sama toode ning Eestis kasutatav glükoosi-fruktoosisiirup ei ole tervele inimesele kahjulik.

“Maisisiirup (HFCS) ei ole glükoosi-fruktoosisiirup ja vastupidi. Tegemist on kahe täiesti erineva tootega,” selgitas Premia Foodsi juhatuse esimees Katre Kõvask ja lisas, et Premia jäätised maisisiirupit ei sisalda. Maisisiirup on Kõvaski sõnul kasutusel peamiselt USAs ja Kanadas ning toote eripära on suur fruktoosi- ehk puuviljasuhkru sisaldus.

“Selge on see, et fruktoosi ega ühegi teise suhkru või ka mõne teise toitaine liigtarbimine ole organismile hea, seega eelkõige on tähtsad tervislikud eluviisid, tasakaalustatud toitumine ja mõõdukus,” märkis ta. Kõvask avaldas kahetsust, et maisisiirupi temaatika käsitlemine on siiani kestnud pikka aega, kuid olnud seejuures ühekülgne, pöörates vähe tähelepanu laiemale taustsüsteemile – näiteks toitumisele ja liikumisele.

Siirup magustamisel suhkrust tõhusam. Fruktoos ehk puuviljasuhkur on TTÜ keemiainstituudi vanemteaduri Tiiu-Maie Lahti sõnul organismi jaoks vajalik suhkur, mida saab näiteks puuvilju tarbides.

“Toiduainetööstuses kasutatavate vedelate magusainete (siirupite) lähteaine on üldjuhul tärklis. Tärklist sisaldavad varuainena paljud taimede seemned ja mugulad. Eestis toodetakse tärklist kartuleist, USAs enamasti maisist, aga võib toota ka muudest teraviljadest, olen kohanud ka nisutärklist,” selgitas Laht.

Glükoosi-fruktoosisiirupi leiutasid 1957. aastal Marshall ja Kooi, kes teadsid, et glükoos on vähem magus kui suhkur. Nad töötasid välja tehnoloogia, mille abil sai muundada glükoosi fruktoosiks.

“Tehnoloogia võeti kasutusele USAs, glükoosi-fruktoosisiirup moodustab praegu umbes 40% maailmas kasutatavaist looduslikest magusainetest,” rääkis Laht. Ta lisas, et kuna siirup on magusam kui sahharoos ning samal ajal ka vedel ja hästi lahustuv, on selle kasutamine jookide ja toitude magustamiseks majanduslikult efektiivne.

Siirupit ei saa süüdistada haiguste tekkes. Keskmine päevane glükoosi-fruktoossiirupi tarbimine USAs on 50 g päevas inimese kohta, märkis Laht. “Euroopas ei pruugi see number nii suur olla, meie toitumistavad on teistsugused,” kinnitas ta.

Loodusteaduste doktor Laht jõuab välja samasse kohta, kuhu jäätisetootja Kõvask: “Kuna glükoosi-fruktoosisiirupi tootmise ja tarbimise algus langes kokku paljude muude muutustega toidu valmistamises ja tarbimises, siis on seda produkti ilmselt teenimatult süüdistatud metaboolse sündroomi, diabeedi ja ülekaalu järsus kasvus,” ütles Laht. Tema sõnul näitavad teaduslikud uuringud pigem seda, et diabeedi või kaalutõusu taga on järsult tõusnud toidu kaloraaž ja vähene füüsiline aktiivsus.

“Diabeedi puhul on fruktoosi kasutamist isegi soovitatud, sest on magusam ja seda peab toidule vähem lisama,” märkis Laht.

Tartu Ülikooli emeriitdotsent Mai Maser võrdles maisisiirupit valge lauasuhkruga. “Uuringud näitavad, et ei ole olulist erinevust maisiirupi ja lauasuhkru mõjul insuliini, mis on kehakaalu ja ainevahetust reguleeriv hormoon, ja greliini ehk näljatunnet tekitava hormooni tootmisele või vere suhkrusisaldusele,” selgitas ta. “Nii ei tõsta fruktoos rohkem veresuhkru sisaldust, ükskõik kas ta pärineb roosuhkrust või maisisiirupist. Pole ka erinevust isu regulatsioonis, täiskõhutunde tekkes või saadavas energiahulgas.”

Maseri sõnul on Ameerika arstide liit asja ­uurides jõudnud järeldusele, et on ebatõenäoline, et maisisiirup põhjustab rohkem rasvumist ja teisi tervisehäireid kui tavaline lauasuhkur.

Kuna teema on siiani kajastust leidnud toidutöösturite mainet kahjustavas võtmes, on viimased nii ära hirmutatud, et kuuldes küsimust glükoosi-fruktoosisiirupi kohta, lähevad nende suud lukku. Millegipärast ei asuta end ka sõnakalt kaitsma.

Väike kogus satub toitu lisaainetest. ASi Põltsamaa Felix kvaliteedijuht Maris Schryer ütles, et ettevõte oma toodetele glükoosi-fruktoosisiirupit ei lisa. Samas näitas möödunud aastal ETV ekraanil jooksev “Ringvaade” teiste glükoosi-fruktoosisiirupiga toodete seas ka Põltsamaa Felixi kastet. Schryeri sõnul satub väikeses koguses siirupit kastmesse kastme valmistamisel kasutatava ühe tooraine tõttu.

“Nimelt on meie kasutatava sinepimassi koostisse juba selle tootja lisanud glükoosi-fruktoosisiirupit ja vastavalt märgistusnõuetele näitame me seda liitkoostisosana ka oma toodete etiketil,” selgitas ta.

Toorainet kasutatakse tema sõnul umbes kümmekonnas tootes, mis kõik kuuluvad kastmete valdkonda. Kokku on Põltsamaa Felixil üle 300 toote ja suures osas neis kasutatakse magustajana suhkrut.

 

 

Taunimisväärne on fruktoosi massiline kasutamine

Ka puuviljadest ja marjadest võib saada ülemäära palju fruktoosi, sama puudutab ka muidu väga tervisliku mee liigset söömist.Rafineeritud suhkrute, nagu sukroos, fruktoos, glükoos, tärklise hüdrolüsaadid (glükoosi siirup, kõrge fruktoosisisaldusega siirup) päevane suurim kogus on 10% energiavajadusest.Ei vasta tõele, et fruktoos on toksiline.Ohtlik ei ole siirup, vaid see, kui teda on igas kondiitritootes, joogis, magustoidus, marinaadis jne ning päevane söödud kogus tõuseb sadadesse grammidesse.

 

 

 

Glükoosisiirupi liigne tarbimine on ohtlik

Näiteks kui GDA-märgistusel on puuviljade päevaseks koguseks 200 g, annab see keskmiselt 21,8 g fruktoosi.Süües 0,5 kg puuvilju, suureneb fruktoosi kogus 54,5 grammini, mis moodustab päevas lubatud maksimaalsest suhkru kogusest (90g) üle poole.maisisiirupil on omadus magusaisu suurendada. Inimese ­ainevahetusprotsessid ei ole piisavalt võimekad töötlema ja omastama suurel hulgal söödud magusat, ka  fruktoosi, kui seda on liiga suures koguses.Tavalises roosuhkrus ehk sahharoosis on fruktoos ja glükoos omavahel tugevasti keemiliselt seotud. Suhkru seedimisel, sahharoosi lammutamisel sahharaasi toimel, nad vabanevad ja imenduvad vereringesse. Glükoosi-fruktoosisiirupis on fruktoos ja glükoos lihtsa seguna ja imendumine verre toimub kiiresti, ilma aeganõudva lõhustamisprotsessita. Kuna maisisiirupis on ka fruktoosi osakaal suurem, siis arvatakse, et sel on suurem mõju vere glükoositasemele kui tavasuhkrul.Siirupis olev fruktoos imendub väga kiiresti, tõstab veresuhkru taseme üles, mida on vaja insuliini toimel langetada – seega kurnab insuliinisüsteemi.Siirupis pole glükoos ja fruktoos omavahel keemiliselt seotud, seega muutuvad nad nii isoleerituna vabadeks radikaalideks, mis ründavad keharakke ja DNAd ning soodustavad vananemist ja vähktõbe.Fruktoos muutub maksas triglütseriidideks, mille rohkuse tõttu suureneb südamehaiguste tekke risk. Ka tavaline suhkur imendub verre kiiresti ning mõlema ainevahetus kulgeb edasi glükoosi ja fruktoosi seedumise ning omastamisena, mis toimub täpselt samamoodi.Organismile on mõju seega ühesugune. Ameerika arstide liit avaldas ülevaate maisisiirupit käsitlevatest artiklitest ja järeldas, et arvestades olemasolevaid teadmisi on ebatõenäoline, et maisisiirup põhjustab rohkem rasvumist ja teisi tervisehäireid kui tavaline lauasuhkur.

 

 

 

Kalev fruktoosi­siirupit ei kasuta

Evelin Kalda, ASi Kalev tootekvaliteedijuhtGlükoosi-fruktoosisiirupi puhul tuuakse negatiivsena välja selle kõrget fruktoosisisaldust.Glükoosi kasutatakse enamasti energiaks ja selle jääk säilitatakse organismis glükogeenina, fruktoosi ainevahetusjäägid on aga rasvhapped (sh “halb kolesterool”), mis põhjustavad liigsel tarbimisel rasvumist ja haiguseid.

Kalev kasutab enamasti oma toodetes suhkrut. Osas maiustustes on kasutusel glükoosisiirup ja seda tehnoloogilistel põhjustel (siirupi ja suhkru omadused on erinevad). Fruktoosisiirupit Kalev oma toodetes ei kasuta, lisanditega šokolaadide koostises on küll märgitud glükoosi-fruktoosisiirup, kuid see tuleneb lisandite (näiteks greibitükid, vaarikatükid) koostisest.Näiteks 70grammises apelsinitükkidega tumeda šokolaadi tahvlis on glükoosi- ja fruktoosisiirupit kokku 0,7 g.

Siirup tuleb hapupiimajoogi koostisse moosilisandiga, fruktoosi on tootes alla 0,2%

Margit Saul, ASi Tere tootearenduse nooremspetsialistMeedias poleemikat tekitanud fruktoosi-glükoosisiirupi all peetakse silmas kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit (HFCS – high fructose corn syrup), mis sisaldab fruktoosi 90%, 55% või 42% siirupist.Seal on fruktoosi suurel määral, millel on arvatud olevat ohtlik mõju tervisele. Tere Helluse sarjast on ainult Hellus Hapsi hapupiimajookides kasutusel glükoosi-fruktoosisiirup, mis saab hapupiimajooki moosilisandi kaudu. Siirup ­aitab hapupiimajookidel saavutada voolavat ja kergesti joodavat konsistentsi. Hapupiimajookide moosilisandites sisalduvas glükoosi-fruktoosisiirupis on fruktoosi 19–21%, seega on lõpptootes fruktoosi kõigest alla 0,2%. Selliseid koguseid kindlasti kartma ei peaks.

Toitu mitmekülgselt! Väiksemale fruktoosisisaldusele viitab ka pakendil esitatud glükoosi-fruktoosisiirup, kus on glükoos esimesel kohal, seega on seal fruktoosist suuremas koguses glükoosi.Võiks tähelepanu pöörata sellele, et vastavalt uuematele teaduslikele uuringutele käitub fruktoosi-glükoosisiirup seedimises samamoodi kui sahharoos ehk tavaline lauasuhkur, mis sisaldab samuti 50% glükoosi ja 50% fruktoosi. Seega on oluline tervislik ja mitmekülgne toitumine ning kõige tarbimine mõistlikes kogustes.

Toidus leiduvate magusainete põhitooraine on tärklis

Tiiu-Maie Laht, TTÜ keemiainstituudi vanemteadurToiduainetööstuses  kasutatavate  vedelate magusainete (siirupite) lähteaine on üldjuhul tärklis. Tärklist sisaldavad varuainena paljude taimede seemned ja mugulad. Eestis toodeti tärklist kartuleist, USAs toodetakse enamasti maisist, aga võib toota ka muudest teraviljadest, nisutärklist olen ka kohanud.Tärklis on kõrgmolekulaarne süsivesik, mis on üles ehitatud glükoosist.Glükoos on enamiku elusorganismide ainevahetuses kõige eelistatum süsivesik, inimese aju vajab energia saamiseks keskmiselt 125 grammi glükoosi päevas. Inimese ainevahetus on suhkrukeskne, toidus peaks iga päev olema piisavas koguses süsivesikuid.Nälgimise puhul saab glükoosi toota organismis ka aminohapetest, aga selle tulemusena tekib kergesti aneemia, sest hästi kättesaadav valk lõhustamiseks on hemoglobiin, mis on organismis hapniku edasikandja.

 

Vajalik energia saamiseks. Enamik inimesi saab organismi vajava energia tootmiseks kasutada nii glükoosi, fruktoosi, galaktoosi kui ka disahhariide sahharoosi (glükoos ja fruktoos), laktoosi (glükoos ja galaktoos), maltoosi (glükoos ja glükoos). Glükoosisiirupi saamiseks tuleb tärklis ensüümide abil lagundada glükoosi monomeerideks.Tööstuslikus protsessis kasutatakse soodat ja soolhapet, kuumutamisel võivad tekkida tsüklilised ühendid.  Kuna glükoos on vähem magus kui sahharoos ja eriti fruktoos, siis leiutasid Marshall ja Kooi (1957) tehnoloogia, kuidas muundada glükoosi ensümaatiliseks fruktoosiks.