Toome energeetika mugavustsoonist välja

Äripäeva hinnangul ei pea me leppima tormidega kaasas käiva suure elektrikatkestuste hulgaga, pidades seda iseendastmõistetavuseks. Soovime, et tekiks avalik arutelu selle üle, kuidas väga paljusid kodusid puudutavat probleemi lahendada kiiremini, kui Elektrilevi on praegu eesmärgiks seadnud. Isegi Eesti Energia nõukogu liige Meelis Atonen möönis ERRis, et tormide tulemusena jääb ilma elektrita liiga palju majapidamisi. Atonen tunnistas sedagi, et praegu maitseme 1990. aastate alguses energeetika vallas tegemata jäetud otsuste vilju, tollal oli riigil muid muresid palju ja energeetikasse ei jagunud raha piisavalt.

Elektrilevi praeguse plaani kohaselt saavutataks  aastaks 2025 olukord, kus 80 protsenti elektrivõrgust on ilmastikukindel. Pangem tähele, jutt käib neljast viiendikust, mitte võrgu kogumahust. Viiendik võrgust jääb n-ö tuultele ikkagi valla.

Teeme kiiremini. Kuna elektrikatkestuste likvideerimine on töömahukas ja kulukas, siis võiks kaaluda võrkude ilmastikukindlaks muutmise protsesse läbimist praegusest kiiremas tempos. Sellele ettepanekule on kerge esimese hooga vastu väita, et see tõstaks kohe elektri hinda – seda pealegi olukorras, kus võrgutasu võib elektri eest makstavast hinnast kõrgem olla. Kahtlemata oleks tegemist poliitiliselt ebapopulaarse otsusega, mis eeldatavasti ongi põhjus teema üldse kalevi alla lükata. Ent võrkude uuendamise kiirendamise kasu läbiarvutamine võib näidata, et pikemaajalises perspektiivis võib see olla tasuv ettevõtmine. Töökindla võrgu korral jääks kulutamata praegu selle pidevaks lappimiseks kuluv summa.

Lahutame võrgud. Debati pidamine sel teemal oleks lihtsam ja konstruktiivsem, kui Elektrilevi oleks Eesti Energiast lahutatud ka sisuliselt, mitte ainult vormiliselt, nagu on ette pannud riigikogu liige, reformierakondlane Kaja Kallas. Kallas on õigesti tähelepanu juhtinud sellele, et kui võrgud ei ole tootmis- ja tarnetegevusest täiesti eraldatud, siis on oht, et vertikaalselt integreeritud äriühingutel puudub stiimul võrkudesse investeerida. Elektrilevi ja Eesti Energia aga ongi võrkudesse investeerimise praeguses tempos täiesti üksmeelel, viidates nagu üks mees sellele, et investeeringuteks vaja minev raha tuleks võtta tarbija taskust, tarbija pole aga selleks valmis.

Hindame prioriteete. Kogu investeerimiseks vajalikku raha ei pea võtma tarbija taskust – laen on siinkohal kaalumist väärt idee. Eesti madala võlakoormuse juures ei oleks mõistlikel tingimustel laenu saamine probleem. Teine võimalus on aga näiteks investeeringute proportsioonide ülevaatamine. Eesti Energiat on palju kritiseeritud investeerimise pärast riskantsetesse välisprojektidesse, mida pole kodus piisava veenvusega selgitatud ja põhjendatud ning mis – eelkõige arvatavasti just selle tõttu – on meedias saanud palju negatiivset tähelepanu. Poliitilise tahte olemasolu korral poleks sugugi võimatu prioriteete teistmoodi paika sättida ning seada koduste võrkude töökindlus esikohale välisprojektide ees, millest Sandor Liivegi avalikkuses eriti meelsasti kõnelda ei soovi. Võimalik, et lahendusi oleks muidki. Neid on võimalik näha siis, kui loobuda dogmast, et võrkude uuendamise praegune tempo on ainus võimalik.