Toome energeetika mugavustsoonist välja

Lahutame võrgud. Debati pidamine sel teemal oleks lihtsam ja konstruktiivsem, kui Elektrilevi oleks Eesti Energiast lahutatud ka sisuliselt, mitte ainult vormiliselt, nagu on ette pannud riigikogu liige, reformierakondlane Kaja Kallas. Kallas on õigesti tähelepanu juhtinud sellele, et kui võrgud ei ole tootmis- ja tarnetegevusest täiesti eraldatud, siis on oht, et vertikaalselt integreeritud äriühingutel puudub stiimul võrkudesse investeerida. Elektrilevi ja Eesti Energia aga ongi võrkudesse investeerimise praeguses tempos täiesti üksmeelel, viidates nagu üks mees sellele, et investeeringuteks vaja minev raha tuleks võtta tarbija taskust, tarbija pole aga selleks valmis.

Hindame prioriteete. Kogu investeerimiseks vajalikku raha ei pea võtma tarbija taskust – laen on siinkohal kaalumist väärt idee. Eesti madala võlakoormuse juures ei oleks mõistlikel tingimustel laenu saamine probleem. Teine võimalus on aga näiteks investeeringute proportsioonide ülevaatamine. Eesti Energiat on palju kritiseeritud investeerimise pärast riskantsetesse välisprojektidesse, mida pole kodus piisava veenvusega selgitatud ja põhjendatud ning mis – eelkõige arvatavasti just selle tõttu – on meedias saanud palju negatiivset tähelepanu. Poliitilise tahte olemasolu korral poleks sugugi võimatu prioriteete teistmoodi paika sättida ning seada koduste võrkude töökindlus esikohale välisprojektide ees, millest Sandor Liivegi avalikkuses eriti meelsasti kõnelda ei soovi. Võimalik, et lahendusi oleks muidki. Neid on võimalik näha siis, kui loobuda dogmast, et võrkude uuendamise praegune tempo on ainus võimalik.