12. november 2013 kell 21:00

Ehitus. Üheksa kuud elu passiivmajas

Olen veebruari algusest elanud sertifitseeritud passiivmajas, esimeses Eesti pinnal. Andsin alates projekteerimise algusest 2010. aasta augustis palju kõneainet skeptikutele, aga nüüd juba paljudele järgijatele sära silmadesse.

Mis on meeldejäävat elustiilis alates veebruarist siiani? Märts oli sel aastal väga päikseline, aga külm, öösiti korduvalt –15 °C. Selline ilm on aga passiivmajale just sobilik, päevane päike tuleb suurtest lõunakülje akendest sisse ja öine külm ei jahuta maja maha, sest seinad, katus ja aknad on soojapidavad. Märtsis küttis meie maja juba ainult päike.

Samas märts ja aprill olid ka ainukesed kuud, kus toatemperatuur läks isegi liiga kõrgeks, seda sai aga lihtsalt korrigeerida akende avamisega. Põhjus oli selles, et veel olid paigaldamata välirulood lõuna- ja läänekülje akende ette ja puudus ka päikesepaneelide rida lõunapoolsel katusel, mis tavaolukorras varjab kõrget päikest ülemiste lõunakülje akende ees. See näide aga ongi hea ilmestamaks, et kui kogu süsteemist on midagi puudu, siis on tulemus puudulik.

Akendele varjud ette. Aprillis said välirulood ja päikesepaneelid paika ning päikeseline suvi möödus parajas toasoojuses 24–26 °C ning õhuniiskusega 40–50%. Kuigi lõunakülg on enamjaolt akendega kaetud, siis jahutussüsteemi meil majas ei ole ja ei ole vaja ka. Öösel, kui õhk on jahedam, on maja alumise ja ülemise korruse aken pooleldi avatud, ja see lihtne nn öötuulutuse põhimõte aitab majas temperatuuri hoida ka järgneval päeval parajas vahemikus. Seega kaks olulist komponenti suvel mugava olukorra tagamiseks meie majas on akende väljast varjestamine ja võimalus kogu maja öise jahedama õhuga tuulutada.

Ventilatsiooni tähtsus. Külmal ajal, kui oluline on väike soojakadu, on passiivmajas tähtsamad vahest kaks asja – aknad ja ventilatsioon. Just viimase suhtes oli mu umbusk väga suur, arvestades kogetut paljudes büroohoonetes ja hotellides. Nüüd on meil aga 93%-lise soojatagastusega ventilatsioonisüsteem, me ei tea, mis on müra, ja kõigis ruumides on värske õhk, mida TÜ ja TTÜ mõõdavad kolme aasta vältel. Suvel aga toimis hoopis loomulik õhutus, avatud oli keldrikorruse aken ja kõrgeimad õhutusaknad diagonaalselt keldri­aknaga. Taas oli värske õhk pidevalt olemas. Lisaks on igas toas vähemalt üks aken, mida saab tarvidusel lahti teha, ise ma selleks vajadust aga ei näegi.

Kas passiivmajas elades peab millegi erilisega arvestama? Ei, kõik toimib tavapäraselt. Ventilatsioon töötab ise, päike kütab ruume ja sooja vett, väga külma ja pilvise ilmaga toetab maasoojuspump, aknaid on palju ja neid võid avada, kui isu on. Tänu headele akendele ja madala temperatuuriga seinaküttele on terves ruumis ühtemoodi hea olla, sõltumata asukohast.

Minu järgmine soov on, et meie lapsed lasteaedades ja koolides saaksid viibida hea sisekliimaga ruumides, sest siis kaob ka unisus koolitunni ajal. Kavandatavad ajutised moodullasteaiad selles osas väga optimismi ei sisenda.

Hetkel kuum