Ettevõtete annetuste lubamine oleks samm tagasi

Olen endalt korduvalt küsinud, kas poliitikud ise saavad aru, kui unikaalse ja demokraatliku süsteemiga on meil praegu tegemist, kus kõige keskmes on kodanik oma hääle kaudu valimispäeval või toetuse kaudu parteile.

Põhimõte pole muutunud. Kui 2003. aastal erakonnaseadust muudeti, kirjutati toonase eelnõu seletuskirjas, et iga annetuse taga peaks olema identifitseeritav inimene, ning rõhutati, et selline muudatus on erakonna tegevuse avalikkuse suurendamise jätk. Praeguste ettepanekute valguses tekib paratamatult küsimus, kas need põhimõtted ja eesmärgid on oma tähtsuse nüüdseks minetanud. Minu arvates mitte.

Seega oleks juriidiliste isikute annetuste taaslubamine samm tagasi avalikkuse ja läbipaistvuse suurendamisel.

Annetuste lubamisel tuleks kohe aga vastata ka küsimustele, kas lubatud on ka välisriigi juriidiliste isikute annetused ja kas annetusi tohivad teha riigi osalusega äriühingud. Rääkimata küsimustest, mis tekivad, kui tuleks hakata välja töötama nn laitmatult tegutseva ettevõtja kriteeriume, kes annetusi teha võiksid, nagu on pakkunud välja ettepaneku tegija.

Seega ei näe ma ühtegi kaalukat põhjust, miks süsteemi muuta või millist probleemi see võiks lahendada. Näen pigem ohtu demokraatiale. Kaubanduskoda on olnud juriidiliste isikute annetuste erakondadele lubamise vastu ja on seda ka edaspidi.

Arutlegem eelarvamusteta. Samas sooviksin kutsuda nii poliitikuid kui ka ametnikke avatult ja eelarvamusteta arutlema selle üle, kuidas oma riigiga toime tulla.  Poliitikute lauskritiseerimine ei ole põhjendatud ka siis, kui tulevik igas valdkonnas ilmtingimata helge ei paista.

Kritiseerida tuleb aga siis, kui statistikat eiratakse või diskussiooni välditakse.

Ebapopulaarsete lahenduste pakkujat ei tohi hukka mõista, vaid tunnustada ning sellele julgustada. Sest ainult nii on võimalik parimate lahendusteni jõuda.