Sellest, et kaubanduspinda on liiga palju ja turule rohkem ei mahu, on räägitud juba 2004. aastast, mil lehtedes ilmusid artiklid Ülemiste keskuse hädadest ja Viru keskuse ootustest. Tegelikult on aga kaubanduspinda aina juurde tulnud ja suures osas on tegu olnud kasumiga opereerimisega. Loomulikult on olnud turuosalisi, kes erinevatel põhjustel “mängust” välja kukuvad, kuid jaeturg tervikuna on nende aastatega kasvanud peaaegu kaks korda: 2004. aasta 2,3 miljardilt eurolt 4,3 miljardile 2012. aastal.

Normaalne asjade käik. Ka praegu mahub uut kaubanduspinda turule veel küll ja küll. Juhtub lihtsalt see, et teatud ülitiheda konkurentsiga piirkondades väheneb kindlasti seniste pindade tootlikkus, mis viib aja jooksul omakorda ebaefektiivsete pindade sulgemiseni või nende sihtotstarbe muutumiseni. See on täiesti normaalne asjade käik, mida kõikjal maailmas pidevalt ette tuleb.

Tööjõu puudus on meil tegelikult näiline, kui pidada silmas tööjõu kasutamist. Praegu on kaubanduses tööga hõivatuid u 80 000, neist u 43 000 töötab jaekaubanduses. Samal ajal on valitsussektoris töötajaid 117 000 ja kogu avalikus sektoris 138 500. Siinkohal on paslik öelda, et Eesti näitajad on OECD riikide keskmisest näitajast märksa kõrgemad – kui meil on tööhõives osalejatest tervelt 19,4% seotud valitsussektoriga, siis OECD keskmine näitaja on 15,5%. Kui me aja jooksul viime oma näitaja keskmisele tasemele, siis vabaneb tegelikku lisaväärtust loova töö jaoks u 26 000 inimest.

Hõivatute arv kasvab. Jaekaubandus ja kaubandus tervikuna otsib pidevalt efektiivsuse tõstmise võimalusi, ent tõenäoliselt kasvab sektoris hõivatute arv ka edaspidi. Aja jooksul muutuvad vaid töökohustused ja suureneb töötasu. Seni on palk näiteks müüjate puhul kasvanud keskmiselt 5-6% aastas ja kasv kindlasti jätkub. Sealjuures on kõigil tegusatel, ärksatel ja tublidel inimestel kaubanduses võimalus üsna kiireks karjääriks. Mitte iga sektor ei saa sellist vekslit välja anda.