Valitsus tühikäigul. Unistan erakorralistest valimistest

Autode käibemaksuvaidlus iseloomustab hästi Ansipi valitsuse suurt puudust. Valitsus on valitsemisest väsinud ja kinni jooksnud. Väsimusele viitab tõik, et asjaosalistega ei viitsita rääkida. Otsused sünnivad kabinetivaikuses, need avalikustatakse võimalikult hilja ning nende läbi­surumiseks kasutatakse demagoogiat. Kuulamise asemel tahab minister rääkida, ja kui tema argumendid ei kõla teistele veenvalt, siis ta räägib veelgi kõvema häälega.

Riigikogu korralised valimised toimuvad ülejärgmise aasta kevadel. Valimiste-eelne periood tähendab aga valitsusele töötamist tühikäigul. Mootor küll käib, aga edasi ei liiguta. Praeguse valitsuse ja riigikogu jätkates raiskab Eesti ära ühe olulise aasta. Töö tegemise asemel valmistutakse 2015. aasta kevadel toimuvaks lahinguks 101 Toompea koha pärast.

Erakorralised valimised teeks vindumisele lõpu. Poliitilisel maastikul pannakse kiiresti paika uued jõujooned ning valitsus vabaneks valimistepainest. Mind võib üritada hirmutada vasakpoolsete võimuletulekuga. Võrreldes valitsusliidu ja opositsiooni reitingut, on selge, et erakorralistel valimistel oleksid võrreldes praeguse riigi­koguga paremad šansid Keskerakonnal ja sotsiaaldemokraatidel, valitsusliidust IRLil. Selge kaotaja oleks Reformierakond.

Vasakpööre on võimalik, kuid selle võimalus suureneb ajas veelgi. Reformierakonnale endale oleks kasulik, et praegune konflikt kulmineeruks erakorraliste valimistega. Järgmisel kevadel kaotaksid nad riigikogus vähem kohti kui ülejärgmisel. Lisaks laheneks kiirelt ka Reformierakonna juhtimiskriis. Kehva valimistulemuse järel saab Ansip võtta poliitilise vastutuse ja tagasi astuda ning oravad saavad hakata parandama viimase kahe aastaga lõhutut. Võimalik, et nad peaksid haavu lakkuma opositsioonis, aga mis teha, ise nad endale sellist saatust kujundavad. Ja kui juhtukski nii, et Eestis tuleks võimule vasakpoolne valitsus, siis poleks selles ka midagi hirmsat. Ei tähendaks see paradiisi asendumist põrguga. Eesti probleem pole mitte vasak- ja parempoolsete konfliktis, vaid  mõttelaiskuses. Eesti vajab hädasti värsket mõtlemist, ideede üle vaidlemist, dogmadest loobumist. Praeguse valitsuse ajal seda aga ei juhtu.

Meediaärimees Hans H. Luik kirjutas möödunud nädalal, et väliskapital ei armasta enam Eestit ja lahkub siit, sest perspektiivi pole. Kaks päeva pärast Luige arvamusartiklit avalikustas Eesti suuruselt viies ehitusfirma Skanska Eestist lahkumise otsuse. Võime end lohutada, et välisinvestorite lahkumine annab uue võimaluse kohalikele ettevõtjatele. Skanskast tühjaks jäänud koha ehitusturul täidab Luman, Annus või Otsa. ­Schibstedi asemel on Kadastik ja Linnamäe, Dalkia asemel Rahu. See on kehv lohutus.

Luik nimetas ära olulise pikaajalise probleemi, miks Eesti atraktiivsus väheneb, ning pakkus välja ka lahendusidee. Probleemiks on kahanev rahvastik ehk väike sündivus ja väljaränne. Lahenduseks oleks investeerimistalgud ehk ajurünnakud eesmärgiga leida investeerimisideid, mida riik võiks laenuraha abil aidata teostada. Kusjuures laenu võiks võtta eestlaste endi käest.

Valitsuse tabu. Praegune valitsus selle ideega kahjuks ei haaku. See on tabuteema, vähemalt enne valimisi. Nii Reformierakonna kui ka ­IRLi juhid on kinnitanud, et väljaränne pole probleem ja laenukoormust ei tohi riik suurendada.

Väljaränne on teema, mille negatiivseid mõjusid tunnevad omal nahal paljud Eesti ettevõtjad, olgu selleks pingestunud olukord tööturul või tarbijate lahkumine. Sellest probleemist ei ole võimalik mööda vaadata. Erakorralised valimised tooksid praegused koalitsiooni liikmed kiiremini maa peale tagasi.

Erakorraliste valimiste tõenäosus on väga väike. Neid saavad kutsuda esile riigikogus esindatud erakonnad. Üle poole riigikogust ei taha riski võtta, sest tõenäoliselt nad enam tagasi Toompeale ei saa. Reformierakond ei taha erakorralisi valimisi, sest nemad kardavad valimiskaotust.

Seega jätkame veel järgmised poolteist aastat tühikäigul töötava valitsusega ja peame leppima, et selle aasta riigieelarve debatis on Eesti riigi kõige olulisemaks küsimuseks autode käibemaksustamine. Ehk vaidlus 24 miljoni euro üle. Riigieelarve maht kokku on aga 8 miljardit eurot.  Nende kahe numbri kõrvutamine ilmestab kõige paremini tühikäigul töötamise kujundit.