Kadri Põlendik • 26. jaanuar 2015 kell 4:00

Iga kümnes piimatootja lõpetab tegevuse

Piimatootjad on raskustes.  Foto: Andres Haabu, Äripäev

Eesti piimatootjate olukord on muutunud sedavõrd keeruliseks, et iga kümnes võib lõpetada poole aasta jooksul tegevuse.

„Mina prognoosin, et kui midagi kardinaalselt ei muutu, on meil enne jaanipäeva toimunud omanikevahetusi, pankrotte, lõpetamisi ja 10% sellest turust kaob. Inimesed on väsinud, see on raske töö, seda ei hinnata,“ ütles Kohala suurfarmi ja Rakvere piimaühistu juht Mika Vehmanen. Sama meelt olid ka TÜ EPIKO juhatuse liige Üllas Hunt ja Kehtna Mõisa OÜ juht Märt Riisenberg.

Riisenberg viitas, et piimatootmine on samasugune äri nagu iga teine ja sellel on mõtet siis, kui suudetakse toodetud kaupa müüa kõrgema hinnaga kui on kulu tootmisele. Kui turul langeb hind alla tootmiskulude, siis on küsimus selles, kaua on tootja sunnitud piima alla omahinna müüma.

„Siin on erinevatel ettevõtmistel erinevad võimed. Kellel on vana rasvakiht paksem, need ei hakka kohe rääkima, et lõpetame ära, paneme uksed kinni. Need, kellel see rasvakiht on õhem või kes on natuke nõrgemanärvilised, need räägivad seda juttu kohe,“ tõdes Kehtna Mõisa juht.

Kõik piimatootjad müüvad kahjumiga

Riisenberg hindas, et praegu on Eestis piima omahind tõenäoliselt kuskil 250-300 eurot tonn. Turul aga küsitakse alla 250 euro. „Ma julgen küll väita, et täna ei ole ühtegi tootjat, kes suudab piima müüa kasumlikult või sama hinnaga, mis on ta enda kulud. Kõik piimatootjad Eestis on sunnitud piima müüma kahjumiga,“ sõnas ta.

Hunt meenutas majanduslanguse aega, mil läks minema umbes 10 000 looma ja ennustas, et sama võib juhtuda ka nüüd. „Mida me tahame? Kas me tahame, et on kolm suurt pangafondi, kes omavad kõiki lautasid, kas see ongi meie mudel? Praegu näib nii minevat,“ ütles ta.

Hundi sõnul räägitakse eriti poliitilisel maastikul, et põllumehed ei ole oluline kaalukategooria, sest põllumajandus moodustab SKPst 1-2%. Samas ei räägita selles, kui palju inimesi on kaudselt selle valdkonnaga seotud. Riisenbergi hinnangul on vaja lisaks ühele piima tootvale põllumehele veel 5-7 inimest, kes aitavad jõuda piimal klientideni. „Kui nüüd 100 põllumeest kaob ära, võib oletada, et mingil määral kahandab see ka nende inimeste hulka, kes on nendega seotud,“ leidis ta.

Eesti erineb naaberriikidest

Piimatootjate sõnul on naaberriikide konkurendid saanud Venemaale sisseveokeelust põhjustatud raskustest üle riigi toel. „Soome tegi siseriiklikud toetused ära, Läti tegi omad asjad ära, Leedu tegi omad asjad ära, Eesti – puhas null! Siiamaani,“ kirjeldas Vehmanen.

Ta märkis, et kõik riigid küsisid Euroopa Liidult tuge, kuid andsid ka oma panuse, välja arvatud Eesti. Tema hinnangul on olukord sarnane pangalaenu küsimisega, kus enne laenu andmist ootab pank omafinantseeringut. „Selge see, et ei saa öelda, et andke ja aidake, ise peab ka pingutama,“ ei andnud Vehmanen armu.

Põllumeeste murele tuge saada on riigiisad vastanud, et raha nende aitamiseks ei ole. Hundi sõnul on see poliitiline otsus ja ta keeldub uskumast, et raha ei ole. „See ei ole nii suur raha riigi mastaabis ja veel sellises olukorras, kus tuleks anda aega meestele atra seada. Läti leidis need rahad, Leedu leidis need rahad!“ on Hunt olukorrast häiritud.

Vehmanen tõi seepeale näiteks just Läti ja Leedu, kus otsustati kergendada põllumajandusettevõtteilt nõutavaid makse. „See on väga lihtne – kui raha ei ole, ajata milleski. Aega on vaja! Uued turud leiduvad kuskil, aga see ei toimu üleöö,“ ütles ta.

Samas kiitis Hunt väliskaubandus- ja ettevõtlusministri Anne Sullingu algatust leida siinsetele tootjatele uusi ekspordiriike eeskätt Aasias. Kuid piimatootja tõdes, et see võtab aega ja kõik müüjad ei jõua seda aega ära oodata. „See on suur töö, hea et see käima läks, aga vaja on aktiivseid samme, mis kohe mõjuksid,“ märkis Hunt. Riisenberg lisas, et jaanipäevaks ei leevenda Aasiasse eksportimise võimalus kindlasti olukorda, kaugemas perspektiivis aga kindlasti.

Aidata saavad ainult poliitilised otsused

Siinseid tootjaid aitaks näiteks see, kui saaks ajatada piimakvoodi trahvi, mis Riisenbergi sõnul on ilmselt vältimatu. „See on väga valus asi, mis tuleb kohe 1. juuli kuni 1. oktoober ära maksta neil, kes kvoodi lõhki ajavad,“ selgitas ta.

Samuti võiks tema hinnangul üle vaadata konkurentsiseaduse, mis piirab praegu Eestis suurte põllumajandusühistute loomist, nagu on Soomes. „Soomes tegutseb kooperatsioon juba sajandeid. Eestis on ühistulist piimatöötlemist ja müüki kogu turumahust 20% ringis, mis ei mõjuta nii palju turgu. Soomes on 90%,“ kirjeldas Riisenberg. Ta viitas, et suurühistu aitaks ka piimahinda hoida kõrgemal, kui see praegu on. Samas tõdes ta, et see lahendus võtaks liiga palju aega.

„Soomes on see aega võtnud sajandeid. Sajandit meil ei anta oodata, aga me peame eesmärgipärasemalt tegutsema sinnapoole. Siis on oodata võib-olla natukene helgemaid päevi meie toorainetootjatele,“ ütles Riisenberg.

Hunt lisas, et kui ta on küsinud, miks ei lubata Eestis teha sellist turujõudu, nagu Soomes, öeldakse, et Euroopas on see keelatud. „Ehk teatud riikides on lubatud, aga meil ei lubata. Toetustega genereeritakse konkurentsi ebavõrdsus ja teiselt poolt konkurentsiamet keelab meil tekitada sellist protsessi, mis natukene võrdustaks olukorda,“ märkis ta. Hunt tõdes, et kui selline luba antaks, ei tähenda see, et kohe peaks tekkima suur ühistu, kuid tema hinnangul on see poliitilise tahte avaldus, mis looks õigusliku ruumi, et üldse saaks midagi tekkida.

Põllumehed IT-sse ei lähe

Kõik eelkõnelejad on seda meelt, et piimatootjaid ootab sel aastal ees palju muutusi. Ühe küsimusena kerkib see, et mida hakkavad tegema need põllumehed, kes on sunnitud oma praeguse tegevuse lõpetama.

Hundi hinnangul tuleb kindlasti ka palju ümberorienteerumist, kus piimatootjad hakkavad tegelema mõne muu põllumajandusharuga. Muid lahendusi ei ole, sest need kes on juba 50-60aastased või vanemad, IT-sektorisse ei lähe ega transiidiga tegelema ei hakka, märkis Hunt. „Fakt on see, et sellised kriisid annavad tõuke sektorist väljatulekuks. Praegu on see sektor ikkagi väga dünaamilises arengus,“ lausus ta.

Samas leidis Vehmanen, et kui Euroopas vaadata, kus on soodustavad looduslikud olud piimatootmise laienemiseks, siis Eesti on täpselt selles kohas. Selleks, et see segmenti siit ei kaoks, tuleb kohe vajalikke samme astuda, et olukord hullemaks ei läheks.

„Üks lehm võib hektari pealt toota aastas 10 tonni müügipiima. Ühegi teise kultuuriga sama rahalist tulu hektari pealt lihtsalt ei teeni,“ viitas Riisenberg sellele, et teraviljaga ei saa kunagi sellist saagikust. „Piim on selles mõttes küll Eesti Nokia, et meie kliimatingimustes ta väärindab hästi maad,“ lisas ta.

Hetkel kuum