Restoranitest: Parmesaniga seapraad Kaerajaanis

Takuse kuue on Kaerajaan euroopaliku ülikonna vastu vahetanud ja segab Eestit hoogsalt muu maailmaga: odrakruupidele annab maitset itaaliapärane pesto, kartulipudrule trühvliõli, seapraele lisatakse maitset parmesaniga.

Samas ainuüksi olemasolu eest võiks Kaerajaanile anda rahvusliku kulinaaria medali. 2008. aastal, kui ta end Raekoja platsile Vene Troika ja India Maharaja kõrvale sisse seadis, alles arutati, mida see “uus Eesti köök” endast kujutama peaks. Juba siis tegi Kaerajaan esimesi segamiskatsetusi, pani lasanjesse räimed ja tiramisusse kama.

Maasikad detsembris

Ka sisekujunduses oli ta trendiloojate hulgas, rahvuslikud triibumustrid alles hakkasid muuseumidest rahva sekka jõudma. Kujundus on erk ja värske ka praegu, aga sellest enam justkui ei piisaks. Lisandunud on pitsi ja satsi ning ekraan, mis jätkuvalt laulupeo ülevaid hetki edastab ja muidu väärikale restoranile (rahvus)kõrtsi hõngu lisab. Ei näinud ma aga ühtki turisti seda vaatamas. Kõik sõid ja jõid ja ajasid juttu nagu igas teises restoranis.

Nüüd, seitse aastat pärast Kaerajaani kargamist Raekoja platsile, on kohalik tooraine ja valmistusviisid trendiharja tipul. Kaerajaan aga pakub kohaliku kitsejuustu asemel Prantsuse oma, talve hakul poetab taldrikule pohlade asemel maasikaid, pastinaagi asemel sparglit ning käsitööõllede asemel ajab Sakuga läbi. Kus siis veel, kui mitte esindusväljaku rahvusrestoranis võiksid need olemas olla? Ja veel meie esimese veinivilla veinid ja kohalike väiketootjate siidrid ja …

Võib-olla olen ma puritaan, aga spargel ja maasikad pole ju Eesti talvised viljad? Pealegi maitsesid detsembrikuised maasikad kitsejuustusalatis üpriski viletsalt ja ega need teiselt poolt maakera toodud sparglidki eriti head polnud.

Uksetagused külmetajad

Menüü on restoranis see, mis annab lubadusi, lubaduste täitjaks on aga kokk köögis. Kaerajaanis polnud lubaja ja lubaduste täideviija ilmselt omavahel kuigi tihedates sidemetes: roog nimega “Veise sisefilee mulgipudru, ahjus küpsetatud tomatite ja punase veini-kirsikastmega” sisaldas ühtainust imepisikest küpsetatud tomatikest, küll aga päris mitut sparglivart. Eriti hea polnud ka ettekandja-koka koordineerimisliin: poolküpsena tellitud liha jõudis lauda täisküpsena.

Ilmselt uhkest Troikast eeskuju võttes on ka Kaerajaanil oma “šveitser” – restorani ukse taga külmetav noormees, kelle roll on tõenäoselt külastajate sissemeelitamine. Mind ta restorani astuma ei kutsunud, vähe sellest, ei pannud mind enne tähelegi kui juba uksest sees, nii et tema rollis võin ka eksida.

Ega ma sellest uksetagusest poisist nii pikalt muidu ei kirjutaks, aga mul on südamest kahju kõikidest neist turistide käiguradadel asuvate restoranide õnnetutest uksetagustest külmetajatest, no kellele küll nad võiksid kutsuvalt mõjuda?