SEB: tööturg on surve all

Kolmapäeval teatas statistikaamet, et keskmine palk küündis esimeses kvartalis koguni 1148 euroni, mis tähendab eelmise aasta sama ajaga võrreldes 8,1 %ist kasvu. Viimati kasvasid palgad nii kiiresti 2013. aasta keskel, kui majanduse toibumine kriisist end tööturul kõige selgemini ilmutas. Reaalpalk, mis võtab arvesse ka tarbijakorvi odavnemist, kasvas veelgi enam – 8,5%.

Sektorite lõikes oli kasv kiireim haldus- ja abitegevuste tegevusalal – 23%. Tõenäoliselt on niivõrd suur kasv siiski pigem statistiline ja tingitud mõnest üksiksündmusest (nt mõne suurema ettevõtte lisandumine valimisse), kuid panustada võis ka miinimumpalga 10%ne kasv. Sarnaselt eelmisele aastale on jätkunud trend, kus veidi kiiremini suurenevad palgad just madalamalt tasustatud tegevusaladel. Nii kasvas keskmine palk 13% majutuse- ja toitlustuse alal, 10% kinnisvara-alases tegevuses ning 9% kunsti- ja meelelahutusvaldkonnas. Kõrgemapalgalistest tegevusaladest suurenes keskmine palk kiiresti info ja side valdkonnas.

Palgakasv oli väike tegevusaladel, mis on tõsiselt kannatada saanud madalate energiahindade tõttu – mäetööstus ning elektri- ja soojusenergia tootmine. Üllatavalt oli palgakasv kesine ka jae- ja hulgikaubanduse alal, kus kasvu vedas tõenäoliselt alla just hulgikaubanduse pool, mille majandustulemused on viimastel aegadel olnud kehvad. Kuigi Eesti eksport ja tööstustoodang 2016. aasta esimesel kvartalil vähenesid, siis kasvasid palgad töötlevas tööstuses jõudsalt.

Värske palgastatistika taustal tasub huviga oodata järgmisel esmaspäeval avaldatavaid ettevõtete esimese kvartali majandustulemusi. Iseenesest võiks palgakasvu kiirenemine väljendada ettevõtete paremaid müüginumbreid ja ootusi tulevikule. Samas näitas eelmine aasta, et korrelatsioon nende näitajate vahel ei pruugi olla ühene, kui palgad kasvasid eelmisel aastal 6%, siis ettevõtete müügitulu vähenes üle 2%.

Et Eesti palgatase jääb veel kordades alla Skandinaaviamaades makstavale, siis ei tohiks palgakasvu liigselt demoniseerida. Kui alla 800 eurost mediaanpalka teeniv tööline hakkab saama 8% kõrgemat tasu, jääb tootmine Eestis endiselt tohutult odavamaks, kui see oleks Soomes või Rootsis. Küll on oluline, et palgakasv käiks ühte jalga ettevõtete tulemustega ja et muutused ei oleks toimuks liialt kiiresti.

Ettevõtluskasumite pidev vähenemine kahandab reserve ja suurendab ohtu pankrotistuda. Kui see juhtub kõrge tööhõive juures üksikute väheefektiivsete ettevõtetega, kes kõrgemat palka maksta ei suudakski, võib see majanduse jaoks olla isegi ehk tervendav. Liialt kiire palgakasvu korral pankrotistuvad aga ka ettevõtted, kes aeglasema tööjõukulude kasvu juures suudaksid muutustega kohaneda ning oma positsiooni väärtusahelas parandada. Suure tõenäosusega ei ole esimese kvartali tulemused siiski sellised, mis kaheksaprotsendist kasvu kannaks, mistõttu prognoosib SEB töötuse kasvu selle aasta jooksul.

Rõõmustava uudisena teatas Statistikaamet sellel nädalal, et 2015. aastal ületas sisseränne Eestisse siit väljarännet. Siia saabus eelmise aasta jooksul 2410 inimest enam, kui siit lahkus. Et Eesti loomulik iive oli eelmisel aastal -1336, siis kompenseeris sisseränne vähesest sündivusest tingitud rahvaarvu vähenemise. Sisserändajatest 52% omasid Eesti kodakondsust ehk peamiselt oli tegemist inimeste tagasirändega. Mõne teise riigi kodakondsust omavatest sisserändajatest 44% olid ELi kodanikud ja 56% kolmandate riikide kodanikud. Kahjuks ei ole teada, kas tegemist on pöördelise muutusega või on sisseränne väljarännet ületanud ka varasematel aastatel. Nimelt arvutab Statistikaamet nüüdsest välisrännet residentsuse indeksi abil, mis muudab rändestatistika paremini tegelikkusele vastavaks, kuid ei võimalda andmeid võrrelda varasemate aastatega.

Pööre rändes on rohkem kui tervitatav. Tööealise rahvastiku vähenemine on Eesti majanduskasvu seisukohast üks kõige olulisematest probleemidest. Osana majanduse tootmisfunktsioonist, peavad kahanemise kompenseerima funktsiooni teised osad – kapital või tootlikkus. Kahjuks tundub moodsa aja majanduskasv vajama aina vähem kapitali, sest seda kannustab teenuste, mitte kaupade tarbimise suurenemine. Suurema tootlikkuse saavutamine, mis võimaldaks vähesema arvu töötajatega rohkem tulu teenida, on osutunud aga keerukaks – 2015. aastal see varasemaga võrreldes hoopiski vähenes. Tööandja seisukohalt tähendab 6%ni langenud töötuse määr, et “vaba” tööjõudu tegelikkuses enam värvata ei ole võimalik. Vastavalt ettevõtte edukusele saab töötaid kõrgema palga abil teiste tööandjate juurest üle meelitada, kuid kui tööjõukulud kasvavad liialt kiiresti, siis ei pruugi ettevõtted sellega kohanduda ja kaotavad kliendid. Seetõttu tundub olevat mõistlik aeg vaadata üle Eesti senine range poliitika kolmandatest riikidest pärit tööjõu kasutamisele.