Lõhmus: Eesti riik tuleks uuesti üles ehitada

23. detsember 2016, 07:30
Reformierakond on hirmutanud, rääkinud vale juttu ja on selle kõigega läinud suhteliselt kaugele
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20161223/NEWS/161229926/AR/0/AR-161229926.jpg

Äripäeva aasta ärimeheks valitud Rain Lõhmuse sõnul oleks tema hääletanud USA presidendivalimistel Donald Trumpi poolt. Ta leiab, et aastaid poliitilist hämamist ja pakazuhhat on viinud Eestis olukorra selleni, et riik tuleks uuesti üles ehitada.

Rain Lõhmus on mees, kes peab sõna. Lubas viia LHV börsile ja viiski. Ta on üks Hansapanga asutajatest ning kirjutanud koos kõmukirjamees Kaur Kenderiga raamatu „Raha“. Ta on ajanud koos Raul Saaremetsaga plaadiäri Umblu Recordsi alt ning šokeerinud koos Ken Saaniga rahumeelseid eestlasi PIMP TVga. Pealtnäha pankur, kuid seest siiruviiruline.

Kohtumist kokku leppides teatab Lõhmus humoorikalt: „Viibin hetkel Indias, kuna te ilmselt siia ei tule, siis teen ettepaneku kohtuda Eestis.“ 

Lõhmus peab oma koduks aga Šveitsi, kus ta on juba üle kümne aasta elanud. Talle meeldib seal ja ta peab ennast ka efektiivsemaks, kui kogu aeg LHV kontoris ei passi. „Ma ei oska oma aega hästi juhtida, kui istun iga päev kontoris ja tegelen asjadega, mis lükatakse kaela. Eemal olles ei saa sulle midagi kaela lükata, saad valida, millega tegeled,“ kirjeldab Lõhmus Šveitsis elamise võlu.

Kuigi ta viibib aeg-ajalt ka Londonis, paelub teda kõige rohkem Šveitsi mägede puhas õhk. „Londonis mulle meeldib käia, aga ma ei taha seal elada. Esimene ja teine nädal on tore, aga peale seda hakkab tüdimus tekkima ja tahaks ära tulla. Esialgu näed kõike optimistlikult, kuid pärast kahte nädalat hakkab negatiivne kuhjuma, mida on muidugi igal pool. London on hästi ebaefektiivne, pisikeste asjade peale kulub palju energiat. Seal pole päikesepaistet, õhk on must ja päeva lõpuks küsid endalt – mida ma siin teen?“ seletab Lõhmus.

Kohtume Lõhmusega tema Tallinna korteris Pirital. Tingimuseks pudel veini ja mitte liiga tõsine jutt. „Vein minu poolt, Konju kitsejuust teie poolt, diil?“ kirjutab Lõhmus Indiast. Diil.

Kui ta oma korteri ukse avab, tundub nagu astuks sisse vana tuttava juurde. Lõhmus on vahetu, kõnnib ringi paljajalu. Taustaks mängib klassikaline muusika. Avarast elutoast avaneb vaade Pirita lahele. Sätime end valge nahkdiivani peale istuma. Lõhmus on avatud, kuid samas ettevaatlik. Ta ei lahmi. Ta teab täpselt, mida mõtleb ja kuidas ütleb. Rääkides oma elu eredamatest ettevõtmistest elavneb ta silmanähtavalt ja võib aimata, et selle pealispinna all on peidus uudishimulik seiklejahing, kes hea meelega võtaks ette midagi põnevat.

Mis seal Indias on – olite seal just pikemalt?

Ma käin seal kord aastas ühes ajurveda keskuses viimastel aastatel. Kui autol on hooldus, siis see on piltlikult öeldes minu aasta hooldus. Seal tehakse protseduure, joogat. Seal on kohalik lihtne veganitoit, ilma alkoholita.

Mida arvate Eesti võimupöördest? Inimesi on hirmutatud hirmsa vasakpoolsusega, mis nüüd maad võtab.

Eesti probleem on see, et alates aastast 2007 on läbiv poliitiline edukas taktika olnud inimeste hirmutamine – ennekõike venelastega. Ka reklaamitööstus töötab ju selle psühholoogia peal – et kui sa ei osta meie hambapastat, siis hambad lähevad kollaseks ja naised ei suudle sind enam. Reformierakond on seda taktikat edukalt kasutanud. Nüüd üritab ka kaotajana hirmutada, et tulevad uued ja hirmsad vasakpoolsed. Ei ole nii. 

Minu jaoks vasakpoolsus tähendab seda, et suur tükk loodavast rikkusest tuleb võtta valitsuse kätte, kes jagab selle ringi. Ja parempoolsus tähendab seda, et tuleb nii vähe makse koguda, kui saab. Kui vaadata viimase 10-15 aasta statistikat, kui meil on olnud parempoolne valitsus, siis aastal 2006 valitsussektor võttis Eestis ära 33% loodavast rikkusest ja jagas selle ringi. Kümme aastat hiljem see number on 41%.

Reformierakond on hirmutanud, rääkinud vale juttu ja tegelikult teostanud ümberjagamise poliitikat ning on selle kõigega läinud suhteliselt kaugele. Austria ja Soome on Eestist veel hullemad. Kuid jutt parempoolsusest on siin vale.

Olete ju ise ka Reformierakonda toetanud?

Ma pole kedagi kunagi väga aktiivselt toetanud, võib-olla natuke nii ja naa, aga mitte nii oluliselt, et ma suuremate toetajate esisajasse pääseksin.

Mis nõu te uuele valitsusele või peaministrile annaksite?

Reform peaks olema suur ja julge – riik tuleks tervikuna jälle üles ehitada. 1990ndatel see tõi meile ju edu. Viimane suurem reform oli ettevõtte tulumaksu oma. Nüüd räägitakse, kas võtta rohkem makse alkoholilt või kütuselt.

Miks siis ei tehta neid suuri reforme?

Ei ole visiooniga inimest ja kui isegi on, siis ei saada toetust taha. Tuleks minna konstitutsiooni kallale. Valitsuse osakaal järjest tõuseb ja seda utsitab tagant isegi Euroopa Liit, mis on kohutav moodustis. Mittedemokraatlik ja valitud seltskond, kes saadab sadade lehekülgede kaupa mõttetuid instruktsioone – me pangas näeme seda. See meenutab väga Nõukogude Liitu. Eeskirjad ja nõuded, mis on vaja läbi töötada ja täita. Nagu pakazuhha.

Tegelikult tuleks küsida laiemalt – millega valitsus peaks tegelema? Valitsus peaks olema viieliikmeline meeskond ja kohalikele omavalitsustele tuleks anda rohkem võimu kohapeal asju lahendada. Parlament peaks ka olema väiksem. Mina seda praegust siin demokraatiaks ei pea. See praegune siin on sarnane turumajandusega.

Õpikutarkus ütleb, et turumajandus on selline, kus informeeritud tarbijad teevad ratsionaalseid otsuseid, kuid siin on mitu viga. Tarbija pole kunagi informeeritud, vaid reklaamist ajupestud. Keegi ei ütle, et tal on halb hambapasta või halb auto või halb pank. Poliitika on samasugune. Inimesi ajupestakse ja siis kord nelja aasta jooksul pannakse nad midagi tegema – rohkem neilt ei küsita. Seepärast Šveits mulle ka meeldib, seal käivad asjad natuke teistmoodi. See annab tervise ja tugevuse. Šveits ei karda näiteks mingit Donald Trumpi. Ma olen näinud seal kõige rohkem Trumpi-meelseid inimesi. Nad on tugevad ega karda oma naabreid.

Siim Kallas ütles kunagi intervjuus Äripäevale, et Eesti poliitikute probleem on see, et ollakse oma tooli küljes kramplikult kinni.

Jah, nii see on. Kuid kui me tahame arengut, siis peaksime oma elu radikaalselt ümber ehitama, mitte tegema kosmeetilisi protsendimuudatusi.

Kui tõenäoline on, et see juhtub?

Ei ole.

Triivime kaose suunas?

Eestlased on orjarahvas, kes sakslasliku täpsusega käsku täidavad. Itaallased ei tee seda, nemad valivad, mida nad teevad, ja suudavad elada. Kuid kuna me täpselt täidame, ka rumalusi, siis see asi läheb ainult halvemaks.

Kuid see läheb nii igal pool. Euroopa Liidu praegune dünaamika on plahvatusele või lootusetusele lähenev. Inimesed ei taha peeglisse vaadata ja kardavad, et hakatakse taga kiusama.

Mainiste Trumpi – Šveitsis on tema pooldajaid siis palju?

Võrreldes Clintoni pooldajatega kohtasin ma rohkem tema pooldajaid.

Aga teie ise?

Mina oleksin hääletanud samuti Trumpi poolt. Ma vaatan, mida inimesed on teinud. Hillary on olnud korrumpeerunud ja saamatu. Ma pole kindel, et ta ka psühholoogias tugev on.

Trump on Eesti Jüri Mõis. Jüri võib ka ju rääkida, et kõik inimesed kolige Tallinna jne. Kuid mina ei karda.

Jüri Mõis ei tee teoks kõike, mida ta ütleb.

No just! Trump on veidi värvikam versioon Jüri Mõisast. Ma ei näe põhjust seda karta. Kui Jüril oleksid vabad käed, siis küll ta mõtleks ka teistmoodi.

Ma arvan ka jah, et Trumpil löövad ka ohutunnused üles, ta pole ideaalne variant. Kuid kui poliitiline süsteem toodab valiku A ja valiku B, siis USA rahvas valis olemasolevast parema.

Eestlased kartsid Trumpi võidu tõttu Venemaa ohu suurenemist.

Kui aus olla, siis riik pole edukalt hakkama saanud parvlaevaliikluse korraldamisega, olid altkäemaksuskandaalid. Türgist laeva saabumist kajastati ajakirjanduses samamoodi nagu kosmoselendu Kuule 40 aastat tagasi. Kui sellise asjaga hakkama ei saada, siis tekib küsimus, kas kaitsejõududega saadakse hakkama. Mul on suur kahtlusi, kui efektiivne see asi on. Oma riigi kaitset ei tohiks kelleleltki teiselt väljastpoolt tellida, sellega peaks ise hakkama saama. Loota, et suur vend kuidagi midagi teeb… põhifunktsioonid peavad olema enda kontrolli all.

Me toome siia inglased, kes parajasti on EList välja astumas. Inglismaa on kuulus selle poolest, et seal peaministrid alati ütlevad, et neil pole pikaajalisi sõpru või vaenlasi, on vaid pikaajalised huvid. See on umbes sama kui öelda kellelegi, et „Kallis, kas sa abielluksid minuga? Ma ei ole kunagi kellelegi truu.“

Rain Lõhmuse sõnul on Jüri Mõis nagu Eesti Donald Trump ja tema ei näe põhjust kumbagi karta

Olete ühes intervjuus öelnud, et ümbritsev keskkond on see, mis noort inimest vormib. Milline oli keskkond, kus teie kasvasite?

Kasvasin neljalapselises peres, kuid kaks nooremat venda olid nii noored, et nendega ma väga ei suhelnudki. Õde oli neist vanem. Mina kõige vanem. Nõukogudeaegne teaduri pere, isa töötas instituudis. Meil oli vana Zaporožets, mida ta ise remontis. Raha ei olnud palju, kuid näljas ka polnud. Keskklassi elu. Elasin Tartus Tammelinnas neljakordses majas, mille teadurid ise ehitasid. Kool oli poolteist kilomeetrit eemal. Ise jalutasin kooli ja koju. Sügiseti varastasime õunu tee peal. Mingitel aastatel tehti tee peal suitsu. Nagu ikka.

Mis on see, mida ise peate oluliseks, mida sellest ajast ja kodust kaasa saite?

Ma arvan, et see on uudishimu. Isa õpetas mulle seda. Rahulikkust ja mõtlemist. Ka elutarkust, ta ütles mulle, et „Rain, ma pole tihti ajalehtedes, kuid ühte asja olen tähele pannud. Kõik sündmused, millest ma olen lehest lugenud ja kus ma ise olen osalenud – alati on seal üks või paar viga“. Ja ma nõustun temaga.

Olete öelnud, et lapsepõlves oli rahal teine tähendus kui praegu. Mida sellega mõtlesite?

Lastel on ebakindlust rohkem. Lapsed väljendavad end asjade või tegevuste kaudu. Kuid ma usun, et sel ajal olid võimalused natuke võrdsemad kui tänapäeval. Praegu on ebavõrdsus Eestis suurem.

Milline inimene on vaene inimene?

See on suhteline ja see on suhtes keskkonnaga, kus sa oled. Tulles Indiast, siis seal anti süüa kolm korda päevas, lihtne ja korralik toit, mis maksis 4 eurot päevas. Ja seal sees oli ka luksusmaks – seda loetakse seal luksuseks.

Aga kui te ärkate ühel hommikul ja avastate, et olete vaene, mida te siis teete?

Tõenäoliselt üritan hambad ära pesta ja midagi süüa. Ma ei muretse – need ajad on möödas, kus ma muretsesin. Ma tean, et küll ma midagi välja mõtlen. Ette liiga palju ei mõtle.

Miks just pangandus ja pankur?

Ega ma tegelikult ju päriselt pankur ei olegi ja pangas ei tööta igapäevaselt – need ajad lõppesid ära aastal 1999. Samal ajal oli mul ka lahkumispidu (Lõhmus peab silmas lahkumist Hansapangast – toim). Pean ennast pigem investoriks, kes aitab asjade tekkimisele ja arengule kaasa ja suunab neid aktiivselt.

Miks pank? Tegelikkuses pangad ja finantssüsteem on vähemalt moodsas ühiskonnas ääretult olulised. Raha on see, mis inimesed sibama paneb. Kui tahad sipelgad liikuma panna, siis puista kuskile suhkrut natuke – mina vaatan seda asja niimoodi. Rahaga on sama – sinna, kuhu sa raha puistad, sinna inimesed lähevad.

Praegu te peate ennast investoriks, kuid Hansapangas olite teie ju siiski üks käivitaja.

Jah, ma olin universaalne, kuid samas kindlal alal. Minu ülesanne oli raha teha, kuid teisest küljest aitasin ka strateegilises mõttes mõelda. Enam ma raha teha väga ei aitagi, sest olen eemal. Aitan sihte seada ja mõelda, mida selleks vaja on.

LHVd luues olite ise asja juures ja juht?

LHVd luues meil polnud konkreetset äriplaani. Minu tulin ära (Hansapangast – toim) ja veel 10 kolleegi tulid ära ja mõtlesime, et mida siis teha. Mõtlesime koostööd teha edasi ja tegime firma. Igaüks tegi seda, mida oskas.

Olete öelnud, et kahetsete, et Hansapank rootslastele maha müüdi?

Iseseisvuse kaotamine oli viga. Kui paljud ütlevad, et Hansapanga lõpp oli 2005, siis mina ütlen, et see oli 1998, kus iseseisev pank kaotas oma olemuse, mis siis, et nimi säilis. Sisuliselt oli ju enamusomanik, kes tegi strateegilisi otsuseid.

LHV läks tänavu börsile – kui rahul te selle sammuga olete ja kui hästi kõik sujus?

Tegime selle hästi ära. Me ei läinud rahvusvaheliselt kuulsust taga ajama või rahvusvahelise kuulsusega investoreid taga ajama. Me ei palganud endale ühtegi finantsnõustajat, kes üritab asja müüa. Tegime kõike ise, müüsime otse enda inimestele, kes meid teadsid. Tegime seda väikeste kuludega, nii odavalt pole seda vist keegi teinud.

Kui palju te tänu IPO-le rikkamaks saite?

Mitte midagi pole rikkamaks saanud. LHV on minu jaoks investeering, kuhu ma siiani olen reaalselt raha sisse pannud. Tagasi ei ole mitte midagi saanud. Kui me äkki järgmisel aastal dividendi maksame, siis hakkab natuke tagasi tulema.

Kuidas LHV finantskriisiks valmistub, kui see peaks tulema?

Kõik arvavad, et valmistuvad – eks siis näeb. Oleme oma elu jooksul nii mõnegi kriisi üle elanud. Üks oli 1998. aastal ja teine 2008-2009 – need sai edukalt üle elatud. Ega need kriisid end ju täpselt ei korda. Ma olen optimistlik, kartust ei ole.

On LHV praegu selline ettevõte, mille üle uhke olete?

Uus LHV hakkas peale sellest ajast, kui tegime omavahel abielulahutuse 2006. aasta lõpupoole ja me hakkasime Andres Viisemanniga mõtlema, mida edasi teha. Natuke ikka mõtlesime enne, kui panga mõtteni jõudsime. Tänase päeva seisuga oleme hästi toimetanud. Tuleb uusi eesmärke sättida.

Kas Haavelist sai mingil hetkel häbiplekk, mida üritati eemale tõugata?

Ei ole nii. Mina ei saa sellest aru. LHV nimi tuli aastal 1999. Meid oli siis viis olulisemat partnerit: mina, Andres Viisemann, Tõnis Haavel, Taavi Leppmets ja Rain Tamm. Probleem oli selles, et kui kõik kokku panna, oleks asi väga puiseks läinud. Haaveliga ja ka teistega tegime abielulahutuse aastal 2006. Mõtlesime, et milleks uus nimi, nimele tuleb anda uus sisu.

Uus sisu oligi see, et Lõhmusest, Haavlist ja Viisemannist sai Laenud, Hoiused ja Väärtpaberid?

Jah, see oli Erki Kilu välja mõeldud.

Mina pole Tõnist tükil ajal näinud küll, kuid kui näeme, siis ta on ekstöökaaslane ja mul on nende inimeste vastu mingis mõttes lojaalsus, kellega on koos olnud.

Mida peate äris enda valusaimaks õppetunniks?

Võib-olla see, kui ma sealt Hansapanga tornist aastal 1999 alla tulin, siis mul oli vähe arusaamist, kuidas tegelik elu väljaspool käib. Tornis oli vaja vaid lepinguid sõlmida ja lubadused pidasid. Tegelikult on igasugu lurjuseid ümberringi.

Näiteks võin tuua mu kunagise väga vale lähenemisega investeeringu ettevõttesse Balteco. Lõpuks ma seal raha ei kaotanudki, aga kaotasin hulga aega ja energiat – oleksin võinud midagi kasulikumat teha.

Meenub ka SECi skandaal, kus LHV töötajad Oliver Peek ja Kristjan Lepik teenisid siseinfot kasutades raha. Tagantjärele vaadates – kelle viga seal oli?

See oli ootamatu ja tõsine sündmus. Hea on tagantjärele mõeldes see, et kui SECi skandaali poleks olnud, siis võimalik, et meil poleks LHVs ka seda abielulahutust olnud ja kõike seda, mis praegu on, poleks ka võib-olla olnud. See oli kindlasti katalüsaator. Välk lõi sisse, omavahel mindi natuke ka tülli, et kes on rohkem süüdi ja kes on vähem süüdi ja…

Aga kes siis oli süüdi?

Keegi ei pidanud süüd väga omaks võtma, lepiti kokku. (mõtleb) Kuidas ma siis ütlen? Seal on kaks erinevat asja – kas järgmisel korral teeksid sama asja? Ja kui oleks kohtusse läinud, kas siis oleks üldse süü tulnud?

USAs on olnud juhtumeid, mis jõudsid kohtusse, erinevad riskifondide juhtumid jms, need lõppesid õigeksmõistvalt. See ei tähenda, et meil oleks pidanud ka nii minema. Aga meil ei olnud lihtsalt valikut, me pidime kokkuleppele minema, sest me olime nii tugevas haardes. Ja me polnud ka nii tugevad, et oleksime suutnud aastaid kestvat vaidlust välja kannatada. Kindlasti on see õppetund – ei tasu piire nii uljalt proovida. Sel võib olla valus tagajärg. Pigem jätta midagi laualt ära võtmata ja olla ettevaatlikum.

LHV maksis seal korraliku trahvi?

Tegelikult lõppes asi plussiga. Maksime ära, see oli enamus kasumist, kuid mitte kõik.

Sel juhtumil käisid läbi ka kaks nime – Oliver Peek ja Kristjan Lepik, kas maksite ka nende eest või…

Teine pool dikteeris ette, kes ja kuidas maksma peab. Rahad tulid ennekõike Oliverilt ja… kuigi tehniliselt LHV maksis. Meie maksime, aga esitasime arve Oliverile. Me saime aru, et nii peab tegema ja temalt ei tahetud võtta ja mõeldi, kuidas asi välja paistab. Parem on trahvida panka kui tundmatut nime. Raha maksti kohe ära – USAs on nii, et kui sa kohe ei maksa, ei tõmmata mingit joont alla.

Te olete olnud seotud ka plaadifirma Umblu Recordsi ja PIMP TVga – miks neid ettevõtmisi on vaja olnud?

Muusikahuvi on mul alati olnud, vaatamata sellele, et olen ise ebamusikaalne. Raul Saaremets tuli ühel päeval ja ütles, et teeme midagi koos. Nii me tegimegi.

PIMT TV oli lõbus katsetus, mis oli natuke oma ajast ees. Juba tol korral oli meil vaade, et televisioon kui selline muutub, et pole selline suur ja tõsine asi vaid. Nihilistlik hoiak, mille me võtsime koos kunstilise juhi Ken Saaniga, oli võib-olla liiga raju.

Aga aeg nüüd järgi jõudnud – äkki teete uuesti?

Vahel ma naeran, et võib-olla peakski. Aga ilmselt mina see ei ole. Kui keegi teine teeb, siis võib-olla ma isegi toetaksin, aga mitte aktiivselt.

Olete te selline tüüp, kes ühel päeval pensionile läheb?

Ma tegelikult olengi nagu pensionil praegu. Pangatööl ma pole üle kümne aasta ilmselt palka saanud.

Kui te poleks ettevõtja või seotud pangandusega, siis millega te tegeleksite?

Äkki advokaat.

See ei erine palju pankurist.

Sõltub, milline advokaat. Mulle kunagi juura meeldis.

Rain Lõhmuse sõnul on hea olla rikas, sest siis on otsustusvabadus
Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. December 2016, 07:33

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing