Marko Reikop: mulle meeldib, kui minuga tüli noritakse

13. veebruar 2017, 14:45
Marko Reikop
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170213/NEWS/170219929/AR/0/AR-170219929.jpg

Eesti üks hinnatumaid saatejuhte ja Gaselli kongressil esinev Marko Reikop rääkis intervjuus tülinorijatest ja oma läbikukkumistest.

Reikop paljastas muu seas, mille vastu ta oma praeguse töö välja vahetaks.

Mis tunne on kogu aeg olla teleekraanil?

See polegi mingi eriline tunne, sellega harjub ära. Kui sa esimest korda elus lähed tele-ekraanile või otse-eetrisse, siis see on eriline ja oled ärevil, keskendunud ja tõstetud. Need tunded tekivad siiamaani – ärevil ma küll ei ole, kuid keskendunud ja n-ö tõstetud olen ikka, sest see on ikkagi eriline hetk ja tean, et ma ei ole otse-eetris enam üksi ruumis. Katsun väga kohal olla, just siin ja praegu – see ongi väga hea keskendumisharjutus, mida otse-eetris peab tegema. Mitte midagi ei saa enam muuta.

Kas mäletate, millal olite esimest korda elus otse-eetris?

Sellest on umbes 25 aastat möödas, see oli raadioeetris. Tegin Vikerraadios saadet ja olin väga noor algaja, üliõpilane. Mind lasti juba otsesaadet tegema ja see oli väga eriline, sest alguses ei lastud inimesi otse-eetrisse, kes ei olnud väga pikalt harjutanud. See oli mingi noorteraadio saade ja tahtsin, et kõik õnnestuks. Vikerraadiol oli siis tohutult palju kuulajaid – kui sinna eetrisse sai, siis teadsid, et kõik kuulevad sind. See oli väga tähtis moment ja katsusin korralik olla, et mind ikka järgmine kord ka kutsutakse. Tundub, et läks õnneks.

Mis on kõige huvitavam seik, mis otse-eetris juhtunud on?

Neid ei ole õnneks väga palju ette tulnud, ikka katsun kuidagi välja vingerdada. Üks kord, mis tuleb meelde, on see, et mingi lugu ei saanud valmis, mis pidi eetrisse minema ja selle loo lint ei olnud veel kohal, et saaks mängima panna. Selle asemel pidi minema teine lugu, kuid minule ei olnud keegi sellest loost rääkinud. Kui ma aru sain, et seda esialgset lugu ei ole, oli juba liiga hilja, sest ma nägin, et ma olin juba eetris ja mul ei olnud mitte mingit informatsiooni, mis nüüd edasi tuleb. Meil on sellised kõrvatropid, kust saab kuulda, mida režissöör toimetusele ütleb ja lõpuks toimetaja ütles mulle kõrva: „Nüüd tuleb kõige idiootsem suremine!“ Kõik. Pidin sealt siis jätkama ja siis ma väga imestasin ja ütlesin rahulikult televaatajatele: „ Nüüd me näitame teile siis kõige idiootsemat suremist.“ See oli tegelikult edetabel maailma filmiklassika surmajuhtumite kohta, mis nägid eriti nõmedad välja.

Te olete eelkõige reporter ja suhtleja. Teie töö on panna inimesi rääkima. Kuidas jääd murda?

Ma arvan, et see on erinev iga inimese puhul ja mingit retsepti selle jaoks ei ole. Kuna „Ringvaade“ on otsesaade, siis me katsume inimest avada juba sellel hetkel, mil me temale helistame, sest ta peab juba sel hetkel olema piisavalt avatud, et teda saaks üldse saatesse kutsuda. Katsume teha valiku enne ära, et see inimene, kes kiiresti ei avane, neid me saatesse ei kutsu. Osa inimesi avaneb lihtsalt veidi aeglasemalt, kuid ega meil ka alati ei õnnestu – vahel harva inimesed istuvad telesaates ja suust ei tule mitte midagi välja.

Kuidas suhtlete inimestega, kes teile endale ei meeldi ja kes on konfliktsed?

Mulle väga meeldivad konfliktsed inimesed! Mulle meeldib, kui inimene on minuga konfliktis või minuga tüli norib – sellega mul üldse mitte mingit probleemi ei ole. Teha intervjuud inimesega, kes mulle üldse ei meeldi ei ole ka probleem, sest intervjuus ei esinda ma iseennast ja see pole oluline, mis minule ei meeldi. Mõnikord ajab mingi asi mind vihale, kuid emotsioon meelelahutussaates tuleb alati kasuks ja on lubatud. Neid, kes mulle üldse ei meeldi, on väga vähe. Või neid, kes on mulle nii ebameeldiv, et temaga üldse ei taha intervjuud teha – ilmselt selliseid inimesi ei olegi olemas.

Kuidas liikuda edasi pärast läbikukkumist?

Mina elan ebaõnnestumisi väga raskelt üle ja põen väga, kui minul midagi halvasti läheb, aga mul ei ole ülesaamise jaoks mingit retsepti. Mina mõtlen paar päeva asja üle ja järgmine kord üritan paremini. Toimub valus areng. See pole meeldiv protsess, kuid õppimine ei ole kunagi meeldiv protsess. Ükskõik mis uut asja õppida – tavaliselt on see seotud raskuste, ebameeldivuste, pingutuste ja eneseületamisega.

Mida teha, kui on raske, stressirohke ja palju tööd?

See läheb üle! See on alati selline hea soovitus, et ükskõik kui halb on, sa ei pea kohe oma väikest ettevõtet pankrotti laskma ja kõikidele partneritele kurja kirja saatma. Tuleb korra maha istuda, võtta aega – ole nukker, vihane, saamatu, õnnetu. Tegele sellega ja ole selline, kuid ühel päeval näed, et see läheb üle ja kõik läheb normaalseks tagasi.

Mis teid edasi viib ja inspireerib?

Mind inspireerib tunnustus – kui keegi paneb mu tööd tähele ja ütleb, et miski tuli ägedalt välja.  Palk ei ole kõige suurem motiveerija, aus tunnustus ja hea sõna on veel tähtsam. Kuna ma olen 15 aastat praktiliselt iga päev eetris olnud, siis ma iga päev ei oota väga palju tagasisidet.

Millal te viimati millegi peale üllatusite?

Mul on väga tugev omadus üllatuda ja asjadest vaimustuda.  Mul käib koduremont ja just üllatusin, et see kruviotsik, millega on kiire ja mida käisin poes ostmas, ei sobi sinna, mille otsa ma selle ostsin. Käisime ka just vaatamas „Aktuaalse Kaamera“ uut sisekujundust ja üllatusin selle peale, kui ilus see on – see näeb väga moodne ja suurepärane välja. Samas tüdinen asjadest ka väga kiiresti ära.

Kas teil on mingi põhimõte, millest te kunagi ei tagane?

Kui poliitikud räägivad, et neil on kindel maailmavaade, siis mina olen vist ilma maailmavaateta inimene. Mul on ka selline amet, et ma olen väga heade argumentidega kergesti ümber veendav. Kui kellelgi on väga tugevad argumendid, siis ma vaimustun kiiresti. Mul on põhimõtted, kuid olen valmis neid kiiresti muutma, kui kellegi põhimõtted on argumenteeritult tunduvad paremad ja ma arvan, et need võiksid mulle sobida. Olen väga kompromissialdis inimene.

Olete olnud aastaid Eesti üks hinnatumaid saatejuhte. Lagi tundub justkui saavutatud olevat. Kuhu edasi?

Raske on öelda, sest ma väga naudin oma tööd ja mulle see meeldib. Kui ma 20 aastat tagasi hakkasin raadios iga päev saadet tegema, siis mõtlesin, et kuhu veel saab minna selles valdkonnas. Hiljem kutsuti mind televisiooni iga päev hommikuprogrammi tegema ja mõtlesin, et nüüd teen seda elu lõpuni. Hetkel teen siis õhtuti iga päev programmi. Elul on üllatusi varuks ja ei ma ei ela sellise mõttega, et kuhu edasi ja et järgmine samm peaks kosmos olema. Töö on tõusude ja mõõnadega. Mõnikord on töö ka vilets, kuid pikas perspektiivis on mul töö, mis mulle meeldib. Hooaja lõppedes küll eriti ei taha ühegi inimesega kohtuda ja ühtegi intervjuud ei tahaks teha, kuid õnneks ma olen loomult uudishimulik ja mind huvitavad inimesed ja elu minu ümber. Selle võrra on mul lihtsam, sest mu töö ei tundugi tööna, sest mind ümbritsev pakub mulle lihtsalt huvi.

Marko Reikop juhtis Äripäeva investor Toomase konverentsi.

Teete väga palju tööd. Jaksate?

Ma olen alati öelnud, et kui mulle pakub keegi sellist saadet, et ma olen kuu aega kuskil eksootilises riigis ja hiljem pean tegema sellest kokku pooletunnise raadiosaate, siis see oleks mu unelmate töö. Kui keegi pakub mulle sellise töö ja mu palk sellest väga ei muutu või läheb suuremaks, siis oleksin nõus oma tööd vahetama. Sellega on vaid üks väike mure – keegi ei taha sellist varianti pakkuda.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
13. February 2017, 14:57

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing