Merist Ilveseni: mida nad majandusest on rääkinud

Lennart Meri 1993. aasta kõne majandusmõte: "Praegu elame idealismist rohkem kui leivast. Idealismi kandjaks on meie vanim põlvkond, kes teab ja mäletab, et ainult töö muutis Eesti kahe maailmasõja vahel jõukaks ja dünaamiliseks vabariigiks. /.../ Usun, et põllumajanduse teisenemisele peame lähenema diferentseeritumalt: säilitama kasumiga töötavad majandid ja kiirendama kahjumiga majandite likvideerimist. Kuid ärgem unustagem oma õhinas, et kunagine sundkollektiviseerimine ei tohi väänduda oma vastandiks, sundtalustamiseks. Põllumees vajab kindlust, sest talusid rajatakse põlvkondadeks. Majanduse teisenemise aegu peaks valitsuse ja riigi roll olema suurem, kuni teisenemine on kindla suuna omandanud. Ja siit söandan minna meie tollipoliitika juurde: me mõistame vabakaubandust vääralt kui tollivaba kaubandust. Oleme veendunud vabaturuprintsiipides ja me jääme neile truuks. Ent vahel me käitume nagu häbelik neitsi, kes ei julge allapoole naba vaadata, sest kardame rikkuda turumajanduse head tooni. Ometi reguleerib iga riik oma majandushuvisid ja kaitseb vajaduse korral oma siseturgu. Me ei saa ega tohi eeskuju võtta tänapäeva Soomest või Rootsist, me peame eeskuju võtma viiekümnendate aastate Soomest või Rootsist, et siseturgu aktiviseerida, vereringet kiirendada, ostuvõimet parandada. /.../ Peokõne lõpusõnad ma laenan Valjala vallavanemalt August Otsalt, Eesti talumehelt, kes oma väärikusega võiks anda eeskuju paljudele poliitikutele: "Mees peab tegema nii palju tööd, et tal pole vaja küüsi lõigata." Olge head, kirjutage need sõnad üles, ja jää hakkab liikuma, jää ongi juba hakanud liikuma."

Majandusteema ligikaudne osakaal kõnes: 15%

Kõnes nimetatud isikud: Thomas Jefferson, Charles De Gaulle ja Konrad Adenauer, Peeter Kann, Juhan Kukk, Konstantin Päts, Sergei Karaganov, Joseph Goebbels, Andrei Võšinski, Adolf Hitler, Anatolijs Gorbunovs, Bill Clinton, Fjodor Dostojevski, Andrei Sahharov, Jossif Stalin, August Otsalt.

Arnold Rüütli 2002. aasta kõne majandusmõte: "Eesti riigi edukuse aluseks on olnud majandus. Taasiseseisev Eesti lähtub algusaastatest peale sellistest majanduspoliitilistest põhimõtetest, nagu avatud majandus, krooni fikseeritud kurss ja konservatiivne eelarvepoliitika. Need on talad, millele tuginemine on võimaldanud kindlustada Eesti kiire edasimineku. 1990ndate alguse radikaalsed reformid lõid soodsa keskkonna eraettevõtluse ja turumajanduse arenguks. Aastate jooksul on tugevnenud Eesti ettevõtete konkurentsivõime välisturul ja rohkenenud investeeringud, suurenenud tarbijate valikuvõimalused ja pidurdunud hinnatõus.

Kontakte Venemaaga on aeg-ajalt varjutanud minevikupärand, kuid oleme siiski liikumas heanaaberlikkuse ja vastastikku kasuliku koostöö suunas. Teisiti ei saagi see olla naabrite vahel demokraatlikus maailmas.

Eesti tegelikkus on see, et osas meie maakondadest on juba viiendik töövõimelisest elanikkonnast tööta, praktiliselt kümnendik lastest ei käi koolis ja meie majanduse kogutoodang on alles nüüd jõudnud 1991. aasta tasemele. Eesti rahvaarv üha väheneb, nõnda et viieteist aasta pärast on Eestis prognooside kohaselt iga maksumaksja kohta üks ülalpeetav. Asjatundjate vastus on: vaesust vähendaks eeskätt ebavõrdsuse leevendamine sihikindla ja jõulise sotsiaalpoliitika abil."

Majandusteema ligikaudne osakaal kõnes: 8%

Kõnes nimetatud isikud: Jakob Hurt, Juhan Liiv, August Pruuel, Jüri Uluots, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae.

Toomas Hendrik Ilvese 2007. aasta kõne majandusmõte: "Majanduse üks põhitõdesid kutsub jõukamatel aegadel langetama otsuseid, mis aitavad kitsamates tingimustes hakkama saada. Kas meie rekordilisi kasumeid teenivad ettevõtjad ikka investeerivad piisaval määral innovaatilisse tootmisse, mis muu hulgas aitaks toime tulla aina suuremaks arengutakistuseks muutuva tööjõupuudusega?

Riigi tasandil võiksid head maksulaekumised viia poliitilise konsensuse ja kokkulepeteni suuremahuliste investeeringute osas. Kas ehitame turvalise neljarealise maantee põhjast lõunasse, silla Muhumaale, tuuleparkide võrgu looderannikule või panustame selle raha tervishoiusüsteemi kaasajastamisse – see kõik on valikute küsimus. Aga tehkem need valikud, sest paremat või odavamat aega selleks ei pruugi enam niipea tulla.

Tühi toob tüli majja, ütleb eesti rahvatarkus. Ma imestan, miks siis riigi kosunud tulud meie poliitikuid üksmeelsemaks ei tee? Me teame mõistet ''ringkäendus'', kus poliitikud suunavad tellimusi firmadele, kes omakorda toetavad neid abistanud poliitikuid. Sellele fenomenile on hiljuti antud kujundlikumgi nimetus: semukapitalism. Kui turukonkurentsi ja parimaid pakkumisi hakkavad asendama parteisuhted, siis toob see varem või hiljem kaasa krahhi. Õlitehas, maadevahetused, riigiasutuste rendilepingud, suvilatehingud, parkimise korraldamine ja koolimajade remont – kõik need märksõnad viitavad korruptsioonihõngule ja läbipaistmatule sahkerdamisele. Võib ju küsida – aga mis siis?, kes sellest kaotab? Sellest kaotab maksumaksja raha kasutamise otstarbekus, ettevõtjate konkurents, aga üldisemalt iga Eesti elanik, ettevõtja, meie laste ja lastelaste võimalused tulevikus. Raha on eesti rahval aastasadade vältel olnud ikka pigem vähe kui palju. Ehk just siin peitubki see kurja juur, et suure rahaga ümberkäimine on harjumatu."

Majandusteema ligikaudne osakaal kõnes: 13%

Kõnes nimetatud isikud: Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson, Miina Härma, Emilie Beerman ja Paula Hermann, Alexis de Tocqueville, Czeslaw Milosz, Milan Kundera ja Vaclav Havel, Enn Soosaar, Jaan Tõnisson, Artur Alliksaar, Oskar Loorits, Hando Runnel, Arvo Pärt