
- President Arnold Rüütel 2002. aastal.
- Foto: Raul Mee
Kontakte Venemaaga on aeg-ajalt varjutanud minevikupärand, kuid oleme siiski liikumas heanaaberlikkuse ja vastastikku kasuliku koostöö suunas.
Arnold Rüütli 2002. aasta kõne majandusmõte: "Eesti riigi edukuse aluseks on olnud majandus. Taasiseseisev Eesti lähtub algusaastatest peale sellistest majanduspoliitilistest põhimõtetest, nagu avatud majandus, krooni fikseeritud kurss ja konservatiivne eelarvepoliitika. Need on talad, millele tuginemine on võimaldanud kindlustada Eesti kiire edasimineku. 1990ndate alguse radikaalsed reformid lõid soodsa keskkonna eraettevõtluse ja turumajanduse arenguks. Aastate jooksul on tugevnenud Eesti ettevõtete konkurentsivõime välisturul ja rohkenenud investeeringud, suurenenud tarbijate valikuvõimalused ja pidurdunud hinnatõus.
Kontakte Venemaaga on aeg-ajalt varjutanud minevikupärand, kuid oleme siiski liikumas heanaaberlikkuse ja vastastikku kasuliku koostöö suunas. Teisiti ei saagi see olla naabrite vahel demokraatlikus maailmas.
Eesti tegelikkus on see, et osas meie maakondadest on juba viiendik töövõimelisest elanikkonnast tööta, praktiliselt kümnendik lastest ei käi koolis ja meie majanduse kogutoodang on alles nüüd jõudnud 1991. aasta tasemele. Eesti rahvaarv üha väheneb, nõnda et viieteist aasta pärast on Eestis prognooside kohaselt iga maksumaksja kohta üks ülalpeetav. Asjatundjate vastus on: vaesust vähendaks eeskätt ebavõrdsuse leevendamine sihikindla ja jõulise sotsiaalpoliitika abil."
Majandusteema ligikaudne osakaal kõnes: 8%
Kõnes nimetatud isikud: Jakob Hurt, Juhan Liiv, August Pruuel, Jüri Uluots, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae.

- President Toomas Hendrik Ilves 2007. aastal.
- Foto: Andras Kralla
Raha on eesti rahval aastasadade vältel olnud ikka pigem vähe kui palju. Ehk just siin peitubki see kurja juur, et suure rahaga ümberkäimine on harjumatu.
Toomas Hendrik Ilvese 2007. aasta kõne majandusmõte: "Majanduse üks põhitõdesid kutsub jõukamatel aegadel langetama otsuseid, mis aitavad kitsamates tingimustes hakkama saada. Kas meie rekordilisi kasumeid teenivad ettevõtjad ikka investeerivad piisaval määral innovaatilisse tootmisse, mis muu hulgas aitaks toime tulla aina suuremaks arengutakistuseks muutuva tööjõupuudusega?
Riigi tasandil võiksid head maksulaekumised viia poliitilise konsensuse ja kokkulepeteni suuremahuliste investeeringute osas. Kas ehitame turvalise neljarealise maantee põhjast lõunasse, silla Muhumaale, tuuleparkide võrgu looderannikule või panustame selle raha tervishoiusüsteemi kaasajastamisse – see kõik on valikute küsimus. Aga tehkem need valikud, sest paremat või odavamat aega selleks ei pruugi enam niipea tulla.
Tühi toob tüli majja, ütleb eesti rahvatarkus. Ma imestan, miks siis riigi kosunud tulud meie poliitikuid üksmeelsemaks ei tee? Me teame mõistet ''ringkäendus'', kus poliitikud suunavad tellimusi firmadele, kes omakorda toetavad neid abistanud poliitikuid. Sellele fenomenile on hiljuti antud kujundlikumgi nimetus: semukapitalism. Kui turukonkurentsi ja parimaid pakkumisi hakkavad asendama parteisuhted, siis toob see varem või hiljem kaasa krahhi. Õlitehas, maadevahetused, riigiasutuste rendilepingud, suvilatehingud, parkimise korraldamine ja koolimajade remont – kõik need märksõnad viitavad korruptsioonihõngule ja läbipaistmatule sahkerdamisele. Võib ju küsida – aga mis siis?, kes sellest kaotab? Sellest kaotab maksumaksja raha kasutamise otstarbekus, ettevõtjate konkurents, aga üldisemalt iga Eesti elanik, ettevõtja, meie laste ja lastelaste võimalused tulevikus. Raha on eesti rahval aastasadade vältel olnud ikka pigem vähe kui palju. Ehk just siin peitubki see kurja juur, et suure rahaga ümberkäimine on harjumatu."
Majandusteema ligikaudne osakaal kõnes: 13%
Kõnes nimetatud isikud: Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson, Miina Härma, Emilie Beerman ja Paula Hermann, Alexis de Tocqueville, Czeslaw Milosz, Milan Kundera ja Vaclav Havel, Enn Soosaar, Jaan Tõnisson, Artur Alliksaar, Oskar Loorits, Hando Runnel, Arvo Pärt