Ahto Lobjakas • 10. aprill 2017 kell 6:57

Trumpi Süüria-rünnaku järeldus Eestile

Ahto Lobjakas  Foto: Postimees/Scanpix

Kui Trumpi tegutsemine Süürias tähendab pikemaajalist plaani, tuleb meilgi sellesse panustada, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Meeldib see või mitte, Donald Trumpist sai Süüria lennubaasile antud 59-tomahawkilise õhulöögiga lõpuks täiskaliibriline USA president. Raiudes vähemalt hetkeks läbi oma koduse probleemipuntra tõestas ta vastuvaidlematult, et tema käes on sõja ja rahu üle otsustamise voli riigis.

Ajalooliselt rääkides oli Bashar al-Assadi keemiarünnak Trumpi jõudemonstratsiooni ettekääne, mitte selle toimumise põhjus. Barack Obama oli 2013 näidanud Süürias nõrkust, tõmmates maha punase joone ning lastes Assadil sellest karistamatult üle astuda sariinirünnakuga Damaskuse lähedal asunud mässuliste alal, milles hukkus eri andmetel 300-1400 inimest. Toona tviitis Trump, et kui Obama peaks Süürias sõtta minema, oleks selle mõte tähelepanu eemalejuhtimine kodustelt probleemidelt. al-Assad jäigi karistamata, kuna ebamugavalt rippus õhus võimalus, et sariini oli võimeline tootma ka al-Qaedaga seotud al-Nusra rinne, millele USA plaanitud rünnak Süüria lennuväljadele oleks sisuliselt olnud toetus õhust. Nüüd, muutunud oludes, rebis Trump lehe Obama raamatust, ja tema jaoks see näib olevat töötanud, vähemalt meedias.

On tal plaan?

Huvitavam on küsimus, millele me niipea vastust ei saa: kas tiibrakettides loetult ligi 80 miljonit dollarit maksma läinud õhulöök lennuväljale, millelt juba järgmisel päeval startisid Süüria võimu lennukid uutele rünnakutele Idlibi mässuliste vastu, on osa pikemast plaanist. On tõenäoline, et USA sõjavägi ei ohverdanud 59 raketti niisama sümboolselt, vaid demonstreeris ühtlasi massiivsel moel oma (täpsus)löögivõimekust. Tomahawk on muljetavaldav relv, mille tegevusulatus ulatub 2500 kilomeetrini, mille kurssi on võimalik muuta lennu kestel, mille ülimadal trajektoor teeb ta raskesti tabatavaks ning mis vajadusel kannab tuumalõhkepead. Kaks aastat varem tulistas Venemaa 26 oma ekvivalentset Kalibr-raketti Kaspia merelt Süüria suunas. Osa neist kukkus enne Süüria sihtmärkideni jõudmist Iraanis alla.

Muidugi võib toimunusse liiga palju sisse lugeda. Trump ei ole esimene USA president, kes poliitikat on jätkanud tiibrakettide abil. Bill Clinton, demokraat, tulistas 1998. aastal pärast ohvriterohkeid terrorirünnakuid USA saatkondade vastu Keenias ja Tansaanias Tomahawkidega bin Ladeniga seotud sihtmärke Afganistanis ja Sudaanis. Tulemusena, nagu George W. Bush hiljem märkis, hävitati miljonidollariliste rakettidega telke ja kaameleid kusagil kõrbes. Kolm aastat hiljem toimus 9/11, mis omakorda viis Bushi triljoneid maksnud avantüüridele Afganistanis ja Iraagis. Viimase destabiliseerimine ongi meile andnud Süüria ja liigestest täiesti lahti läinud “laiema Lähis-Ida” (mis veel kümme aastat tagasi oli NATOs ja ELis suure lootusega laetud mõiste).

On raske uskuda, et Trumpil on realistlik plaan Süüria taas kildudest kokku panna. Palju usutavam on, et Trumpi administratsiooni sõjaväeline tiib James Mattise ja H. M. McMasteri juhtimisel, mis viimastel nädalatel on laiendanud oma mõju Washingtoni poliitikakujundajate koridorides, manipuleeris presidendi kohta, kus üks impulsiivne liigutus Süürias tähendab kaskaadina pöördumatut mõju kogu maailmapoliitikale — esmajoones USA suhetele Venemaaga. Trump on NATO-liini seni jätnud välis- ja kaitseministri ajada, nüüd võib oodata alliansi tähtsuse tõusu ja traditsioonilise vastasseisu naasmist Moskvaga igal rindel. 

Süürias lahendust ei paista

Süüriale siit mingit lahendust ei koida. Koloniaalimpeeriumide poolt kaardile joonistatud riigil on kaks võimalust, üks teisest halvem. Esimene on kaasaegselt tehnokraatlik, milles relvade abil saavutab ülemvõimu kas al-Assadi eks-sotsialistlik diktatuur või ISISe revolutsiooniline terror. Kuna esimene on nõrk ja teisel võimu võtta ei lasta, jääb ettenähtavalt püsima tänane status quo, kus sõdivaid gruppe on üle tuhande. See on olukord, mis sobib Venemaale, mille tänases välispoliitikas humanistlikud huvid täielikult puuduvad.

USAl ja Trumpil on samuti kaks valikut: kas Venemaa viisil Süüria kodusõja tukkides sorkida või püüda rahu suunas töötada. Viimane eeldab tihedat diplomaatiat regiooni suurjõududega ning märkimisväärset maapealset sekkumist. 

Eesti jaoks on siin mitu mõttekohta. Esiteks, Trump on impulsiivne mees. Peame lootma, et eksivad need, kes lääne ajakirjanduses kirjutavad, et teabeamet on tema järele luuranud. Teiseks, Trumpil peaks tekkima tõsisem soov püsiva lahenduse järele Süürias, peame meiegi arvestama oludega, kus korraga tuleb kallilt panustada nii kohalikku maakaitsesse kui ekspeditsioonijõududesse Lähis-Idas. Ja lõpuks: teravnev USA-Vene suhe asetab piiririigi ette valiku: kas oma suhetes Soome moodi paindlikult pragmatiseeruda küsimustes, mis pole elutähtsad — või jätkata senist püham-kui-paavst-kurssi ja püüda oma mikrokonfrontatsiooni idanaabriga kujundada võimalikult tõetruult meie visiooni järgi sellest, milline peaks olema makro-konflikt.

Hetkel kuum