Hinnang maksupoliitikale: hävitav

Peaminister Jüri Ratas  Foto: Andras Kralla
Vilja Kiisler • 13. juuni 2017 • 14 min
Jaga lugu:

Eesti arvamusliidrite ja ettevõtjate hinnang Keskerakonna juhitava valitsuse maksupoliitikale on armutu: see ei kõlba mitte kassi saba allagi.

 Tõnis Leetjõe,, ettevõtja

Praegune seltskond pole lihtsalt üldse pädev majandusküsimustes kaasa rääkima.

„Praeguse valitsuse maksupoliitika on nagu paanikaosakond number seitse, mille ainus eesmärk on tulekahju kustutamine, kusjuures tulekahju süütajaks on nad ise,“ ütleb Altia Eesti juhatuse esimees Kristel Mets. „Lisaks on maksupoliitika lühinägelik ja täidab ainult 2018. aasta eelarvet. Tundub, et mis tuleb ülehomme, ei ole selle valitsuse huviorbiidis.“

Tanki loovjuhi Joel Volkovi hinnangul on valitsuse tegevust väga raske maksupoliitikaks nimetada. „Pigem on tegu pidevate maksukatsetustega,“ arutleb ta. „See külvab segadust ja ebakindlust ning jätab mulje, et valitsus ise ka ei tea, mis ta tahab või plaanib. Mõned valitsuse liikmed on väitnud, et rikkust on vaja ümber jagada. Isegi, kui selline ambitsioon mõnes maksumuudatuse ettepanekus ka oleks, siis ma arvan, et ajastus on praegu väga vale.“

Absurdne tõmblemine

Ettevõtja Tõnis Leetjõe hinnangul on meil maksupoliitika asemel arusaamatu tõmblemine, mis ettevõtjas muidugi mõista kindlustunnet ei tekita. „Praegune seltskond pole lihtsalt üldse pädev majandusküsimustes kaasa rääkima,“ lajatab ta. „Inimesed, kes pole ise kunagi päris tööd teinud, ei saa olukorda paremaks muuta. Tundub, et oleme tõepoolest Põhja-Korea kursil, nagu Indrek Neivelt hiljaaegu meedias tabavalt ütles.“

„Täielik absurd,“ võtab maksupoliitika kokku GS1 juhatuse liige Tõnu Grünberg. „Raha tõstmine ühest taskust teise, vahel isegi teadmata, kust taskust võtta. Tegutsetakse vaid selleks, et jääda võimule.“ Grünberg tõstatab küsimuse, kas poleks ehk aeg luua ettevõtjate erakond: „See on seltskond, kes riigile raha sisse toob ja vajab esindatust riigikogus.“

Kirjanik Jaak Jõerüüt märgib, et valitsuse maksupoliitikast ei ole võimalik aru saada. „Vastandlikud tõmblused ja segased signaalid annavad aga kokkuvõttes ühe tugeva ja halva signaali – ebastabiilsuse lubaduse nii lühikeses kui pikas perspektiivis,“ sõnab ta. „Sedakaudu pole ime, et selle valitsuse kontosse jääb ettevõtlusorganisatsioonide pretsedenditu ühine protestikiri.“

Harimatu käkerdamine

Metaprindi tegevjuht Martti Lemendik kahtlustab, et valitsuse maksupoliitika aluseks on põhikooli kohustusliku kirjanduse hulka kuuluv teos „Säärane mulk“. „Ilmselt on käesoleva teose kasutamine maksupoliitiliste otsuste langetamise alusena seotud asjaoluga, et see raamat kuulub põhikooli kohustusliku kirjanduse loetellu,“ ironiseerib ta. „Kõrvaltvaatajana puudub mul kindlustunne, et otsustajate ring on hilisemas elus mõne teise teosega veel suutnud süvitsi tutvust sobitada.“

Ühisturundaja Sass Henno meelest ei saa maksupoliitikat hinnatagi, sest seda lihtsalt pole. „Ei strateegiat ega pikemaajalist vaadet – senised katsetused maksudega jätavad mulje, et tegu on väga lühivaatelise katteallikate otsimisega. Kogu see maksudega käkerdamine on aga väike mure strateegia puudumise kõrval. Hädasti oleks vaja otsust, kas tegutseme suurtootmise siiameelitamise, kiire ärikeskkonna loomise, kõige rohelisem riik olemise või näiteks Põhja-Euroopa tarbimismeka ehitamise kallal.“

Politoloog Tõnis Saartsi hinnangul on märksõnaks on rabedus ja selge poliitilise visiooni puudumine. „Selle koalitsiooni puhul on võtmeküsimus, kas valijale jääb meelde pigem see kingitus nende rahakotis (ehk siis tulumaksuvabastus), või see, et nende uute maksudega oli neil ikka igavene jama,“ sõnastab ta. „Reformierakond ja IRL pingutavad praegu kõvasti, et teostuks just viimane stsenaarium, SDE ja Keskerakond ei ponnista minu meelest just piisavalt, et valijale jääks positiivsem mälestus.“

„Valitsuse tegevus maksupoliitika alal on paaniline ja ebamäärane visklemine riigieelarve täitmise nimel ettevõtjate usalduse kaotamise hinnaga,“ leiab toidutoojate liidu juht Sirje Potisepp. „Kui 21 ettevõtlusorganisatsiooni kirjutavad alla pöördumisele riigikogu erakondade poole ning ettevõtlusminister nimetab seda täiesti normaalseks, siis on see kas hale paanika peitmise katse või selge rumalus.“ Kuidas peaksid ettevõtjad ja investorid suutma säilitada usaldust sellise riigijuhtimise vastu, küsib Potisepp.

Abitu lahmimine

Poliitikavaatleja Toomas Alatalu (SDE) meelest on praegune valitsus pärast suuri lubadusi maksupoliitikas ja esimeste vastuhõigete kõlades tõmbunud tagasi peenhäälestamise tasemele. „Sellest on tuline kahju,“ nendib ta. „Väiksed juhid, kes pealegi kardavad, ei tee suuri asju. Praegu oleks hädasti vaja saada valitsuse koosseisu teovõimeline ja laia mõtlemisega ärimees, kes võtaks kätte ja teeks muutuse, mis on muutus. Majanduse hetkeline elavnemine oleks sellele hea kate. Muidu jäämegi kohaliku automaffia igaveseks pantvangiks.“

Ajaloolase David Vseviovi meelest pole ainsatki põhjust maksupoliitikaga rahul olla. „Kui otsustaja muudab otsustamise käigus korduvalt seisukohti (aga maksupoliitika on valdkond, mis eeldab stabiilsust ja kus muutuste elluviimine nõuab põhjalikku kaalutlemist ning põhjendamist), siis saab valitsuse maksupoliitikat hinnata ainult ebarahuldavaks,“ märgib ta. Seda vaatamata õilsatele kavatsustele. Muidugi, ka selles vallas on võimalikud populistlikud ühepäevaotsused, kuid siis ei saa olla juttu üldisemalt murest Eesti majanduskäekäigu pärast.“

Luulejata Aapo Ilvesele ei meenu küll ühtegi lõpuni unelmate- või aplausivalitsust, aga see, mida praegu üritatakse, pole tema sõnul mitte maksupoliitika, vaid abitu lahmimine. „Ootamatult kukkus küll sülle võimalus valitsust teha, aga õnneks ei saada kokkuleppeile ja oskused ei jõua samuti järele,“ arvustab ta.

„On olnud palju mõttetut tõmblemist, mis Eesti seni suhteliselt stabiilsele maksundusele kasuks ei tule,“ leiab Kunda Nordic Tsemendi juht Meelis Einstein. „Teiselt poolt võib see olla ka uus stiil maad kombata, mida on võimalik teha, kui on kiire ja ei ole aega huvigruppidega arutada ega mõju analüüsida. Siiski ei tohi poliitika arusaadavuse ja hea tava huvides väikeste maksutõusude ja põhimõtteliste maksusüsteemi muudatustega läbisegi paugutada.“

Maksupoliitikat lihtsalt pole

„Maksupoliitikat pole,“ põrutab ka ekspoliitik ja ettevõtja Marek Strandberg. „On paaniline hüplemine valimislubaduste täitmise nimel. Selle tulemusena on IRL kaotanud oma näo.“ Strandbergi meelest käitub valitsus ja selle tegevust heaks kiitev parlament nagu katusepakkujad 1990ndate aastate paiku, kus põhjusi, miks makse suurendada, leitakse alati.

Kui valitsuses on nii erineva maailmavaatega erakonnad, siis on keeruline rääkida ühtsest maksupoliitikast, sõnastab kaubandus-tööstuskoja juht Mait Palts natuke pehmemalt. „Ainus põhimõtteline ja suuresti ka ainus üldise mõjuga poliitika muudatus oli tulumaksuvaba miinimumi reform. Kõik muu on olnud lihtsalt sellele katteallikate otsimine maksudega, millel on maksupoliitikaga ehk suurema vaatega kogu maksu valdkonnale üsna vähe pistmist olnud.“ Paltsi hinnangul pole maksud asi, millega eksperimenteerida. „See on eksperimenteerimine kõikide maksumaksjate rahaga ja riskides meie tulevikuga, ise reaalselt riski kandmata.“

Midagi head pole öelda ka Coop Eesti juhil Jaanus Vihandil.  „Kurb on vaadata, kuidas ennast kõigist ettevõtlusorganisatsioonidest, ettevõtjatest, majandusnõunikest jne targemaks peetakse ning ennast neile vastandades otsitakse süstemaatiliselt viise, kuidas hästi toimivaid majandusharusid ja Eesti majandust tervikuna lammutada,“ nendib ta.

Majandusteadlane Viktor Trasberg on samuti kriitiline. „Sisulist muutust võrreldes eelneva valitsusega pole toimunud ja maksusüsteem ei ole jätkusuutlik,“ põrutab ta. „On lihtsalt populismi peale kruvitud, aga struktuurset muutust ei kavatseta läbi viia ja probleemid võimenduvad veelgi.“

Koletu rapsimine

Ettevõtja Raivo Vare meelest on mõni idee isegi hea, aga koletu rapsimine ja süsteemitus nullib tulemuse ja imago. „Peamine aga on eesmärgi ebaselgus pikemas perspektiivis,“ tähendab ta. „Pidevalt muutuvas olukorras ja segases seisus on eriti tähtis sihti silme ees hoida.“

Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski näeb segaste signaalide jätkumist. „Viitan Euroopa Komisjonile, kelle järgi võib Eestit ähvardada eelarvedefitsiit. Ja kordan: segadused ei ole hea signaal potentsiaalsetele välisinvestoritele.“ Rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit toob esile süsteemituse. Alexela juhi Ain Kuusiku meelest ei peaks olema ka häbi öelda, et mõne asja jaoks lihtsalt ei ole raha. Kirjandusteadlane Mihhail Lotman (IRL) võtab Eesti valitsuse maksupoliitika kokku madala hindega „kasin“.

Tartu Milli üks omanikke Uuno Lausing on väga vastu maksudele ja  regulatsioonidele, mis panevad Eesti ettevõtted naabritest oluliselt halvemasse olukorda. Sama ütleb teiste sõnadega kirjanik Mari Saat: „Mina oma peaga – kuna olen loomult väga ettevaatlik – oleksin püüdnud vist neid alkoholiaktsiise natuke leebemalt sisse viia, mõeldes just Lätile. Tean, kuidas juba vanasti, mõnikümmend aastat tagasi, rootslased Göteborgist kaubareise tegid – üle Taani väina Helsingöri. Ikka bussitäite kaupa. Rikkaid riike see kaubaturism nii eriti ei kõiguta. Aga meie pole ju rikkad.“

Mida teha?

Pocopay asutaja Indrek Neivelt arvab, et ärajäänud panditulumaksu asemel võiks olla traditsiooniline ettevõtte tulumaks. „Suhkrumaks on väga õige,“ leiab ta. „Arvan, et me oleme juba selle diskussiooniga võitnud rohkem kui me eurosid eelarvesse saame. Inimesed teadvustavad täna, kui palju on erinevates toiduainetes ja jookides suhkrut. Ka automaksu oleks pidanud kehtestama. Siin peaks emotsioone maha võtma ja diskussioon peaks mõlemalt poolt olema rohkem argumenteeritud.“

Draamateatri juhi Rein Oja hinnangul on maksupakett lihtsalt rapsimine, aga õigeks peab ta alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõusu. „Siiani oli alkohol odavam võrreldes nõukogude aja keskmise palgaga,“ põhjendab ta. „See 500eurose miinimumi pakkumine koos maksuvaba miinimumi langemisega on aga keeruline ja mõttetu, sest seab kehva seisu just need pered, kus üks inimene töötab ja teine on kodus.“

Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga hinnangul vajabki meie regressiivne maksusüsteem igal juhul ümbertegemist. „Kahjuks ei muuda vajalike miljonite noppimine suhkru- ja alkoholiaktsiisidega süsteemi kuidagi progressiivsemaks, sest rikaste sissetulekust kulub limonaadile ja viinale väiksem protsent kui vaestel. Aga neil maksudel on vähemalt tervishoidlikke põhjendusi.“

Vikerraadio kultuuritimetaja Peeter Helme hinnangul tegi valitsus valesti, astudes vaid ühe populaarse sammu ehk tõstes tulumaksuvaba miinimumi. Selle kompenseerimiseks oli ta sunnitud tegema terve hulga väikeseid muudatusi mujal. „Ühe populaarse asja eest saab kiitust korra; mitme viletsa asja eest sajatatakse aga ka mitu korda,“ võtab ta tulemuse kokku.

Ajakirjanik Kaire Uusen oleks oodanud sotsiaalmaksumäära vähendamist. „Sotsiaalmaksuga seonduvad muudatused mõjutaks positiivselt kõiki ühiskonnagruppe, nii tööandjaid kui töötajaid,“ kõneleb ta.“ Ühtlasi aitaks see majanduselu aktiveerida ja suurendaks tööandjate huvi palgata ka seda tööjõudu, kes praegu ei vasta tööturu nõudmistele.“

Vaimulik Toomas Paul arvab, et majanduse praegusel kosumishetkel oleks õigem koguda halbadeks aegadeks ning püüda hoida tulud kuludest pisemana. „Muidu on efekt liiga lühiajaline ning ei jää isegi laste maksta, vaid tuleb praegusel põlvel endal kanda.“ Peapiiskop Urmas Viilma meelest on valitsuse soov kõigi soove täita ju üllas, aga vähemasti päris käest ära pole asja minna lastud: valitsusel on pidurid korras.

Peaminister Jüri Ratas (paremal) ja nüüdseks ametist lahkuma pidanud rahandusminister Sven Sester on maksude tõttu palju kriitikat kuulma pidanud.  Foto: Andras Kralla

Tilk mett tõrvapotis

Siiski leidub ka neid, kellel on valitsuse tegevuse ja maksupoliitika kohta öelda ka mõni hea sõna.

Poliitik ja ettevõtja Rein Järvelill nimetab positiivse poole pealt riigieelarve tasakaalunõude müüdi murdmist. „Väga tervendav on näha, et valitsus püüab eelkõike realiseerida oma poliitikat ja eelarve on selle vahendiks. Eelarvereeglid ei ole enam seatud poliitiliseks eesmärgiks ja see on hea ning tervemõistuslik.“ Ta lisab, et valitsuse otsustusprotsess on muutunud paindlikumaks ning ei olda iga hinnaga kinni oma esialgsetes kokkulepetes või dogmades. Ollakse valmis vastu tulema huvigruppide kriitikale ning tihti tehakse oma esialgsed otsused ümber. „Ilmekalt on see välja paistnud erinevate maksuküsimuste otsustamisel, kus esialgsed plaanid on avalikkuse vastuseisu tõttu ümber vaadatud või teostamata jäetud,“ ütleb ta.

Mõtleja ja õpetlane Margus Ott leiab, et alkoholiaktsiis ja magusamaks on õige suund ühiskonna reguleerimiseks. „Tähtis pole siin ainult see, et tervisele kahjulikumad harjumused lähevad kalliks, vaid ka suhtumise ja hoiaku väljendamine: alkoholi ja suhkrut eraldi maksustades osutatakse sellele, et need pole tervisele head. Üksikisiku tasandil jääb alles vabadus osta alkoholi ja limonaadi, aga ühiskonna tasandil ehk tekib mõnevõrra rohkem eneserefleksiooni ning nende tarbimine kahaneb.“

Kolumnist Ahto Lobjakas leiab, et peaminister Jüri Ratast tuleb tunnustada selge kursi eest, mis puudutab Eesti elanike vaese kolmveerandi olude parandamist. „Loomulikult peavad eelarve mõlemad pooled tasakaalus olema, aga kunagi niigi ajutiseks kuulutatud käibemaksu tõstmine oleks eriti küüniline, arvestades, et tarbimismaksud löövad vaeseid proportsionaalselt palju rohkem rikastest.“ Siin viitab Lobjakas värske rahandusministri Toomas Tõniste ideele asendada hulk segaseid maksutõuse ühega, käibemaksutõusuga.

„Väga tervitatav on nii ühiskonna kui ettevõtjate seisukohast madala- kuni keskmisepalgaliste töötajate tulumaksu koormuse vähendamine maksuvaba tulu tõstmisega,“ sõnab Kuusakoski juhatuse liige Kuldar Suits. „Tegu on küll sisuliselt astmelise tulumaksuga, aga seda on olnud ka senine maksusüsteem koos senise maksuvaba tulu määraga. See peaks kindlasti majandusele hoogu juurde andma. Sotsiaalmaksu määra langetamise ärajätmine plaanitud määras ei valmista pettumust, kuna ettevõtjale on see tühine summa, aga riigi jaoks laekumiste mõttes suur.“

Kivirähk: poliitika, nagu peab

Politoloog Juhan Kivirähu hinnangul on võimukoalitsioon teinud julgeid ja hädavajalikke samme, mis väärivad poliitika nime: tulumaksuvaba miinimumi ja peretoetuste märgatav tõstmine ning täiendava raviraha leidmine eelarvesse. „Samas täiendavate tulude leidmisel nende otsuse katteks on valitsus jäänud kinni peenhäälestusse – otsitakse kümmet miljonit siit ja teist kümmet sealt,“ lisab ta.

Presidendi majandusnõunik Heido Vitsur peab positiivseks, et maksude üle on alanud debatt. „Teistsugune ja vähem stabiilne maksusüsteem on paratamatus, millega tuleb varem või hiljem harjuma hakata,“ ütleb ta. „Ma ei tea, milline on maksusüsteem 25 aasta pärast, kuid olen kindel, et me ei saa oma järeleproovitud maksusüsteemi siis kuigivõrd kasutada. Aktsiisid on ilmselt ainukesed, mis eriliste muutusteta alles jäävad. Teised maksud peavad muutuva maailmaga kohanduma.“

Kirjanik Olev Remsu meelest on maksud üle tähtsustatud. „Mööda maailma rännates on mu pilk näinud, et riigi heaolu ja korrashoid ei sõltu suurt maksudest,“ kõneleb ta. „Pigem otsustab üldine majandamise kultuur ning maksude aus laekumine.“

Siim Kallase meelest on tasakaalus eelarve põhimõttest loobumine väga halb.  Foto: Eiko Kink

Reformierakonna poliitikud annavad tuld

Jürgen Ligi: Raske on kirjutada asjast, mida pole, ja valitsuse maksupoliitika on üks selline. Üksikute maksude asemel peaksime rohkem keskenduma sellele, et nad tulevad arulagedast kulutamisest ja võlguelamisest, seega ennetama neid juba eos. Peaksime meelde tuletama ka maksusüsteemi stabiilsuse, lihtsuse, atraktiivsuse ja veel mitut põhimõtet. Kummastki ei räägi ei kulutamisega praalijad ega huvigrupid, keda maksustatakse. Nii olemegi saanud edasi-tagasi-otsused, muutused kui eesmärgi omaette ja „keskmise struktuurse tasakaalu“, kus kulud teeb üks valitsus üle jõu ja arveid maksavad kõik teised.

Siim Kallas: Nagu alati, on valitsuse tegevuses üht-teist positiivset ja mõndagi negatiivset. Selline see valitsuse elu on. Arvan, et see valitsus võiks püsida uute valimisteni aastal 2019. Siis saab uutel alustel moodustada valitsuskoalitsiooni. Reformierakonnale oleks see kasulik.

Väga halb on tasakaalus eelarve põhimõttest loobumine. See on mitte aritmeetika, vaid mõtteviisi küsimus. Püüe tasakaalu poole kulude ja tulude vahekorras on väga eestilik, maamehelik ja ettenägelik majanduspoliitika. Tasakaalu taotlus on sümboolse väärtusega. Ja sümbolid tähendavad ka majanduslikus mõtlemises mõnikord palju.

Maksude tase on üks asi, selle muutumine teine asi. Muutumine maksukoormuse tõusu suunas ei ole kuidagi ühiskonnale ja majandusele positiivne sõnum.

Hämmastav on majanduspoliitiliste ettepanekute tegemise hoogsus ja sellele järgnev samasugune hoogsus nendest ettepanekutest loobumisel.

Kaja Kallas: Keskerakonna juhitava valitsuse tegevust kõrvalt vaadates jääb mulje, et mitte keegi ei vaata või ei näe suuremat pilti ehk Eesti positsiooni rahvusvahelisel areenil. Nii nagu ettevõtted, nii konkureerivad ka riigid omavahel selleks, et meelitada riiki rohkem ettevõtjaid, kes looksid töökohti, mille pealt makstakse riigile makse, millest omakorda saab aidata neid, kes abi vajavad ja kel nii hästi ei lähe.

Valitsuse tegevus jätab amatöörliku mulje. Väidetavalt töötatakse pikalt mingi seadusemuudatuse kallal, tullakse sellega välja – ja siis paari päeva jooksul tühistatakse ja võetakse idee tagasi. Kodanikul on õigus eeldada, et valitsus mõtleb oma plaanid paremini läbi. Kui esimese kriitikanoole peale võetakse ettepanek tagasi, selle asemel, et seda argumenteeritult kaitsta, siis tundub lihtsalt, et fookus pole paigas ja ideed ei ole lõpuni läbi kaalutud. Mida soovitakse sellise rapsimisega saavutada ja kuhu Eestit tüürida, jääb ebaselgeks.

Aivar Sõerd

 Ainus Jüri Ratase valitsuse maksupoliitikat suunav jõud on üha enam süvenev vajadus leida rahastus kulukatele ja katteta lubadustele.

Urmas Kruuse: Peame mõistma, et tasakaalus eelarve ja hea ettevõtluskeskkond on tulevaste, paremini tasustatud töökohtade alus. Investeering linnahalli ei ole riigi eksistentsiaalne küsimus, kui teame, et eraettevõtjad ehitaksid Tallinnasse suure konverentsikeskuse kordades väiksema toetusega. Mälus on veel liialt palju pilte sellest, kus enne kohalikke valimisi ilmub Tallinna investoreid, kes keskerakondliku linnapea sõnul on kohe valmis investeerima suurepärasesse meelelahutuskeskkonda. Minu arvates on see lihtsalt riiklik räkit.

Arto Aas: Valitsuse maksupoliitika on vaieldamatult läbi kukkunud. Esiteks puudub maksu- ja rahanduspoliitikas selge visioon, kuhu tahetakse liikuda. Maksukoormuse tõus ja uute maksude kiirkorras kehtestamine ei mõju Eesti majanduskeskkonnale pikas perspektiivis kasulikult, seda enam et need muudatused pole suunatud Eesti ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime ja lisandväärtuse tõstmisele. Maksuseaduste ette valmistamine, nende lakkamatu muutmine ja skisofreeniline menetlemine riigikogus on muutunud kaoseks, milles ei suuda orienteeruda isegi rahanduskomisjoni liikmed, rääkimata ettevõtjatest ja laiemast avalikkusest. Sellise ebaprofessionaalse poliitika vead maksavad aga kinni tavalised maksumaksumaksjad.

Aivar Sõerd: Ainus Jüri Ratase valitsuse maksupoliitikat suunav jõud on üha enam süvenev vajadus leida rahastus kulukatele ja katteta lubadustele. Koalitsioonileppega võeti majandusele ja maksumaksjale ilmselgelt üle jõu käivaid kulukohustusi. Riigieelarve korralistest tuludest nende rahastamiseks ei piisa. Kaks kolmandikku puudujäävast osast kaetakse riigi allesjäänud likviidsete varade ja uute laenudega, ülejäänud kolmandikku puudujäägist tuleb rahastada maksutõusude ja uute maksude arvel.

Suure tõenäosusega on valitsuse senised maksupoliitilised saavutused alles sissejuhatus. Praegune soodne majanduskonjunktuur ei kesta igavesti. Tõeline rapsimine maksudega algab siis, kui majanduskasv asendub majanduslangusega ja maksutulu ei kasva enam 6-7 protsenti aastas, vaid asendub nulliga või läheb koguni miinuspoolele.

Sven Sester, eksmajandusminister

Meie väljavaateid hinnatakse heaks

Viimastel nädalatel on kaks rahvusvahelist hindajat – Standard & Poor’s ja OECD hinnanud Eesti majandusseisu ja tulevikuväljavaateid väga heaks. Seega ei näe nad valitsuse kavandatavates sammudes Eesti majandusele olulisi riske.

Esimesena nimetatud agentuur tõstis meie reitingu kõrgeimale senistest tasemetest ehk tasemel AA-. Nii S&P kui ka OECD on kasvu ühe allikana toonud välja avaliku sektori kavandatavaid investeeringuid, mida sügisel ametisse asunud valitsus on planeerinud varasemast rohkem.

Maksupoliitikas laiemalt on kõige olulisem tööjõumaksude langetamine. Selleks on alates järgmisest aastast enamiku töötavate inimeste maksuvaba tulu 500 eurot. Eelmise valitsuse 10eurose sammuga liikudes oleks selleks kulunud 30 aastat. See raha jõuab paljuski tagasi tarbimisse ja elavdab majandust. Nii jõuline tööjõumaksude vähendamine on võimalik teoks teha, nihutades maksukoormust teenimiselt tarbimisele.

 

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt