Tule, Ansip, appi!

Ametlikult kirja läinud kohtumistega on nimekirja esiotsas LHV. “Plaanime teha filiaali Londonisse, see oli huvitavaim teema. Tegemist on tavapärase äritegevusega,” meenutas panga juhatuse liige Erki Kilu viimast ehk eelmisesse aastasse jäävat kohtumist Ansipi ja tema tiimi liikme Aare Järvaniga. Jutuks oli, kuidas Brexit võib filiaali avamist mõjutada. “Tegime otsuse filiaal luua.”

Nimekirjast leiab ka Infortari, kelle omanik Ain Hanschmidt on juba varem Äripäevale antud intervjuus nentinud, et temal ei ole Brüsselis lobistamisest kasu olnud, sest käeulatusest jäi välja Estonian Airi ostmine.

Niinimetatud lobistide registris on ennast registreerinud üle 50 ettevõtte, aga kohtumisi on alates 2014. aastast olnud vaid paarikümnel. LHV juht Erki Kilu oletab, et passiivsuse põhjus peitub selles, et vähesed ettevõtted tegutsevad Eestist väljas.

Meta Advisory Groupi partneri Ott Lumi sõnul ei mõista eestlased veel, miks tasub Brüsselis lobistamisele kulutada. „Eesti ettevõtted väga agaralt oma huvisid Brüsselis ei esinda,“ ütles Lumi ja põhjendas, et Eesti on väike ja selleks, et Brüsselis midagi saavutada, peab sellesse rahaliselt kõvasti panustama. „Kui me mõtleme siin Eesti tippkonsultantide tunnihindadele, siis seal korruta vähemalt kahega. See on minimaalne.“

Ka on eestlased jätkuvalt perifeerse mõtlemisega. „Inimesed lihtsalt ei jälgi Brüsseli asju ja ei kujuta ette, mida seeläbi on võimalik saavutada,“ ütles Lumi ja lisas, et tema arvates on suhtumise muutus alles ees. Selleks on vaja nelja-viit aastat. Lumi sõnul näitab ka Soome kogemus, et sellega lähebki aega.

Kui eestlased käivad Brüsselis lobistamas, siis tihti nii-öelda oma mehe ehk Andrus Ansipi juures. „Eesti on väike ja helistatakse oma tuttavatele Brüsselis ja küsitakse, kas saad mind ühel või teisel moel aidata, aga tegelikult see on suhteliselt pointless tegevus,“ tõdes Lumi. „Brüsseli masinavärk on ikkagi nii suur, et see vajab spetsiifilist lähenemist. Siin paari tuttava Eesti inimese kaudu midagi ei saavuta.“

Sanktsioone ei järgne, kui kohtumine kirja ei lähe, aga Lumi sõnul vaadatakse väga viltu, kui komisjoni tippametnikud reeglit eiravad. „See süsteem on suurel määral isereguleeruv.“

Energiahiid Eesti Energia paistab silma ainult ühe kohtumisega selle aasta märtsis, kui sai kokku Euroopa Komisjoni energeetika direktoraadi peadirektori Dominique Ristoriga. Teemaks oli talvepakett, elektrituru digitaliseerimine ja Euroopa Liidu emissioonikaubandus.

Lobikulude eelarve on firmal see-eest kõige võimsam: ettevõte on valmis kulutama 300 000 kuni 400 000 eurot. Summa on Eesti Energia regulaatorsuhete direktori Andres Sutti sõnul hinnanguline kuluvahemik, kuhu mahuvad kõikide Eesti Energias Euroopa Liidu regulatsioonidega kokku puutuvate isikutega seotud kulud, lisaks majavälised konsultatsioonid ja analüüsid.

Hiljuti KredExile kohtus alla jäänud klaasfassaadide tootja Windoor, kes läks pahuksisse Kasahstaniga, on samuti Brüsseli koridorides liikunud. Mitu korda, kuigi registris on kirjas üks kohtumine. “Lobistamas ei ole käinud, tööd oleme teinud,” ütles ettevõtte omanik Mailis Lintlom naeruselt. “Meie küsimust Kasahstaniga seoses on väga kõrgel tasandil tõstatatud,” kirjeldas Lintlom, millist kasu nad kohtumise järel said.

Euroopa Komisjoni statistika näitab kohtumisi ainult volinike, nende kabineti liikmete ja tippametnikega, märkis rahvusvahelise korruptsioonivastase organisatsiooni Transparency Internationali poliitikaametnik Raphael Kergueno Äripäevale. Kuna kohtumised Euroopa Parlamendi liikmete ja madalama staatusega ametnikega ei lähe kirja, siis ei ole Kergueno sõnul korralikku pilti ettevõtete lobitööst.

Teine mure on info pealiskaudsus. Kirjas kohtumised võivad tähendada mida iganes: olla 15 minutit kestnud vestlus või paaritunnine ümarlaud paljude osalejatega. Samuti ei ole teada, millest täpsemalt kohtudes räägiti.

Kergueno sõnul ei saa öelda, kas eestlased on aktiivsed või laisad lobistajad. “Olemas on info nende kohtumisest ainult komisjoni tähtsamate ametnikega,” selgitas ta.

Aastaid on arutatud, et ka Eestis võiks lobitöö reguleeritud olla, aga seni on see mõtteks jäänud.

Tippettevõtja Ain Hanschmidt on üks suuremaid niinimetatud lobistide registri loomise pooldajaid. “See teeks juhtimise korrektsemaks. Poliitikud ja ametnikud tunnetavad, et kontroll on olemas. Energiasektor on üksikute huvigruppide poole eriti kaldu. Arvan, et sama on ka muude majandussektoritega. Seadusi ei ostetaks nii palju,” põhjendas ta.

Lobistamisel on juures halb maik. “Siiani on tundunud, et lobistamine on korruptiivne, aga seda saab ka positiivselt võtta: huvigrupid tulevad välja. Kui lobistamine on peidetud, siis ongi see üksikute huvigruppide poole kaldu,” ütles Hanschmidt.

Ka Lintlom pooldab registri püstipanemist. “See teeks asjad avatumaks.” LHV juhatuse liige Erki Kilu leiab aga, et Eesti ei vaja registrit. “Ma ei näe vajadust. Kellele sellest väga palju kasu peaks olema? Kandeid oleks oluliselt rohkem, aga mida sellest järeldada? Infona on huvitav, aga kas sellega on midagi peale hakata?” esitas Kilu retoorilise küsimuse.

Eesti Energia regulaatorsuhete direktor Andres Sutt hoiab Hanschmidti ja Lintlomi poole. „Mis puudutab valdkonna reguleerimist Eestis eraldi seadusega, siis sellest on aastate jooksul palju juttu olnud, kuid parlamendi menetlusse see pole jõudnud,“ sõnas ta. „Ka praegu reguleerivad Eesti seadused valdkonda üsna põhjalikult, kuid eraldi seadus aitaks luua veel enam läbipaistvust.“

Paar aastat tagasi soovitas Euroopa Komisjoni endine asepresident Siim Kallas riigikogu erikomisjonil lobistide registrit luues valdkonda mitte üle reguleerida, sest mõjugruppide esindajad suudaksid ikkagi piiranguid vältida.

Lobikohtumiste registreerimise mõttele Ott Lumi vastu ei ole. Küll aga peab reeglite kehtestamisel vaatama, kuidas tagada, et kõik nende järgi käituvad.

Lumi märkis, et Ida-Euroopa riikides on kehtestatud väga jäigad ameerikalikud reeglid, mis tegelikult päriselus ei toimi. Teine variant on minna Skandinaavia teed, kus lobitegevus on loomulik ning selle reguleerimist ei peeta vajalikuks.

Lumi sõnul on Eestis oluline, et poliitik teaks, keda inimene esindab. „Sellega on kindlasti Eestis probleeme. Teisest küljest ma olen ka skeptiline, kui palju seda asja Eestis regulatsioonide kaudu on võimalik ikkagi reguleerida, sest Eesti on nii väike ja korporatiivne kogukond.“

Transparency Internationali poliitikaametnik Raphael Kergueno tõdes, et lobitööl on paljudes kultuurides väga negatiivne varjund. “Peamiselt seepärast, et selle töö ümber on palju läbipaistmatust,” nentis Kergueno.

Avatus aitaks tema hinnangul vähendada inimestes tunnet, nagu Euroopa Liit esindab ettevõtete huve – see arvamus on tihti vesi euroskeptikute veskile. Seetõttu ootab Kergueno, et avalikkusele näidataks millalgi kõigi otsustusprotsessis osalevate ametnike rolli.

Kommunikatsioonifirma Callisto partner Merlis Nõgene on ametlike andmete järgi käinud enda ettevõtte esindajana Euroopa Komisjonis lobikohtumisel ühe korra, teemaks apteekide omandiküsimused. Samal päeval oli andmete järgi kohal ka ravimimüüja Tamro.

Registri pidamine võtab Nõgese sõnul automaatselt maha asjatut müstikakoormat. „Lobi ei ole midagi enamat kui üks side ühiskonna ja poliitikute-ametnike vahel. Kabinetivaikuses ja iseenesetarkusest sündinud otsuseid ei kiida avalikkus reeglina heaks, ja põhjendatult.“