Mis toob leiva Pareiko lauale?

10. oktoober 2017, 06:15
Sergei Pareiko
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20171010/BORS/171009750/AR/0/AR-171009750.jpg
Ainult tellijale

Sergei Pareiko mängis profijalgpalli Vene ja Poola kõrgliigas ning hoidis Eesti koondise tagala puhta mitmetes väga olulistes mängudes. Seda, et Pareikost on tänaseks saanud edukas investor, teatakse aga vähem.

Äripäevale antud intervjuus selgitab Pareiko, milline oli tema teekond investeerimismaailma ning räägib avameelselt ka nüüdseks pea 2 aastat tagasi lõppenud jalgpallurikarjäärist. Emotsionaalne jalgpallur selgitab, millisest strateegiast ta börsidel lähtub, miks Eesti jalgpallikoondis pole siiani suurturniiridele jõudnud ning kas ta tõesti läks pärast mängu Hollandiga Eesti koondise endisele peatreenerile Jelle Goesile kallale.

Milline teie tavaline päev välja näeb?

Alati sõltub sellest, mis päev on. Esmaspäev, kolmapäev ja neljapäev tegeleb lapsega naine, teisipäev ja neljapäev mina. Laps tuleb kooli viia, väike ummik läbi sõita. Kui last pole vaja kooli viia, siis teen trenni. Päeva teine pool möödub mul tavaliselt FC Levadias, kus on koosolekud ja paneme paika erinevaid plaane.

Mis leiva lauale toob?

Pärast karjääri paar kuud puhkasin. Eelmise aasta veebruarist hakkasin spordidirektoriks Levadias. Muidu aga huvitun investeerimisest - investeerin võlakirjadesse, vaatan aktsiaid ning loen uudiseid.

Milline Teie tootlus täna on, kui suure algkapitaliga alustasite?

11-15 protsenti. Kasutan vahendeid, mis karjääri jooksul teenisin. Minu jaoks on see summa väga korralik. Tahan oma kapitali kasvatada ja teen selle nimel tööd.

Kui palju karjääri jooksul säästsite, mis oli esimene kokkupuude investeerimismaailmaga?

Ma ei mõelnud säästmisele kuni 30nda eluaastani. Teenisin päris palju ja ei mõelnud, palju kõrvale peaks panema. Raha lihtsalt oli. Investeerima ka kohe ei hakanud, sest kogemust polnud. Esimene kogemus oli negatiivne, ostsin aktsia vene turult, mis kukkus nii kõvasti, et taastumine toimus alles aastaga.

Kuidas profikarjääri ja pere kõrvalt investeerimise õppimiseks aega leidsite?

Mul oli palju väljasõite ja viibisin lennukites ning bussides. See aeg, mil sõitsime, oli täiesti vaba aeg ja igaüks püüdis seda kuidagi ära kasutada. Mina püüdsin aru saada, mis asi on investeerimine. Infot oli, seega oli vaja teha vaid õige valik.

Mis Teid elus motiveerib ning sunnib alati maksimumi andma?

Võit. Olgu see siis kas või treeningul. Igal mängul tahaks olla koguaeg võitja. Jalgpallis pead võitma, pead lihtsalt olema parem.

Väga tähtis on oskus aega koordineerida. Trenn on trenn, puhkepaus on puhkepaus. Päev peab olema paigas ja pead teadma, mis pärast edasi saab.

Jalgpallis olite emotsionaalne, saite seetõttu ka palju punaseid kaarte - kui palju investeerimises Teid emotsioonid mõjutavad?

Emotsioonid peavad investeerimises jääma ukse taha. Siin on rohkem vaja matemaatikat, rahu, tunnetust. Näiteks poliitikauudistel ei tohi end mõjutada lasta.

 

Mainisite, et kõige olulisem on võit, selleks, et võita on investeerimismaailmas vaja esmalt kaotada. Kuidas see Teie filosoofiaga kokku läheb?

See on lihtne – on vaja teenida kasumit. Algul on jah kaotused, aga oma vigadest tuleb õppida ning tulevikus osata neid vältida.

Kui mõni Teie investeering osutub kahjumlikuks ja kaotate raha, kuidas reageerite?

Kaotus on kaotus. Indeksid võivad mõnel hetkel kukkuda, kuid tean, et pikaajalises perspektiivis tõusevad ikka. On vaja kannatlik olla ja mitte kohe raha välja võtta. Eks mingil lühiperioodil kaotus tuleb ja kui kiirustama ei hakka, saad kasumit nagunii.

Emotsionaalselt müüma ei peaks iga languse peale.

Milline on Teie parim investeerimisotsus?

See oli siis kui nafta kukkus 21-22 dollarini. Siis hakkasin investeerima võlakirjadesse riikides, kus teenitakse nafta eest. Oli signaal, et toonane hind on põhjapunkt, millele järgneb tõus.

Kuidas kogemus jalgpallurina on tulnud kasuks investeerijana?

Kõigepealt distsipliin, see peab olema nii jalgpallis kui rahaasjades. Jalgpallis pead koguaeg mõtlema, et mis saab edasi. Jah sel hetkel on kõik okei, raha palju, aga pärast karjääri lõppu ei ole midagi. Tulud vähenevad. Tean palju näiteid, kus jalgpallurid pärast oma karjääri olid täiesti nullis. See on kurb.

Tänapäeva jalgpallis makstavaid palkasid vaadates tundub küll, et raha peaks elu lõpuni jätkuma

Kui tippsportlane teenib suuri summasid ja keskmisest rohkem, siis tõuseb ka soov kulutada, soov elatustaset tõsta. Kui harjud kõrge elustiiliga ära ning üks hetk sissetulekud vähenevad, võib tekkida enda sees psüühikakriis. Selleks peab sportlane valmis olema.

Kui palju sisstulekust ära raiskasite?

Finantsdistsipliini mul ei olnud ja algul sellest üldse ei mõelnud. Proovisin nii teha, et tervet palka kuu jooksul ära ei kulutaks. Kõik mis vaja oli, ostsin, aitasin ka vanemaid.

Nautida on ka vaja. Eks mingis vanuses on ikka tunne, et tahad kõike kohe ja praegu.

Hiljem tekkisid juba mõtted, et praegust lühikest hetke peab kasutama hilisema elu turvamiseks. Need perioodid, kus leping hakkas lõppema. Siis oli küll mõte, et kuidas ma siis hakkama saan, kui keegi mulle mitte midagi ei paku.

Kaalun kuhu kulutan. Kui on vaja siis on vaja – see ei tekita finantsauku.

Mis on Eesti koondise probleem, miks me suurturniiridele ei jõua?

Raske küsimus. See periood, mil Eesti on mänginud, ei ole veel nii pikk – praegune jalgpallikultuur alles hakkas paranema. Oleme saanud profimaks, jõudnud rohkem välismaale.

Liigatase vajab arendamist, kusagilt oleks vaja veel üks käik juurde panna.

Kas noortesse investeeritakse piisavalt aega, emotsiooni ja ka raha?

Praegustel noortel on rohkem võimalusi. Treenerite kvaliteet on parem.

Meie pidime omal ajal rohkem klubile truuks jääma kui tänapäeva noored, kes iga probleemi korral minema saavad minna.

Vaadates nelja suurt klubi, Nõmme, Flora, Levadia ja FCI Tallinna näidet, siis investeeringuid ei saa teha, sest noored tahavad kõike kohe ja praegu. Nad võiks aru saada, et igal asjal on oma aeg.

Selleks, et koondisekogemust saada, peaks minema välismaale, aga siis kannatab liiga?

Olen nõus. Selle vastu aitaks finantspoole tõstmine. Nii oleks võimalik meelitada ka paremaid nimesid, kes suudaks andekatele oma kogemust jagada.

Talentide kinnihoidmiseks on vaja raha. Sponsorrahade ja teleülekannet tasude saamine eeldaks jalgpallikultuuri olemasolu. Kuidas sellega praegu seis on?

Kui vaadata koondise mänge, siis kultuur on juba olemas. Minu aegadel fännid käisid päris palju meid toetamas. Mõnikord oli neid võõrsil isegi rohkem kuulda kui sealset kodupublikut.

Kindlasti aitaks ka see, et Premium liigasse kuuluksid professionaalsed klubid. Praegu on alumise otsa klubides poolprofid, kes hommikul töötavad ning siis tulevad mängima. Kui saame profiliigaks, hakkab ka sponsoritel huvi tekkima.

Minu meelest võiks 2 meeskonda veel lisada ning teha liiga pooleks – esimesed 6 omavahel, ülejäänud omavahel. Nii on liiga atraktiivsem ja tõsisem.

2011 ja mäng Iirimaa vastu tõid valusa 0-4 kaotuse, kes oli süüdi - kohtunik Viktor Kassai, peatreener Tarmo Rüütli või meeskond?

Iirimaa pidi juba 2 aastat varem MMile jõudma kui Prantsusmaa vastu play-offis oldi. Neilt võeti toona see võimalus ära. Kõik said aru, et see juhtus ja võimalik, et ka see teadmine mõjutas Kassaid.

Ma ei saa kedagi otse süüdistada, mängiti 11 vs 11, aga vastaste aitamine oli. Tegelikult peame ka aru saama, et hüppasime üle oma võimete juba siis, kui play-offi pääsesime.

Mis on Islandi eelis Eesti ees?

Island näitab, et kui jalgpallis panna paika infrastruktuur, jõuad kaugele. See on hea näide, kuidas väike riik suudab mängida korralikku jalgpalli.

Neil on igas külas jalgpallihall olemas. Õpetatakse jalgpalli mängima juba siis kui nad esimesed sammud teevad.

Rüütli suutis Eesti niigi kaugele viia, miks teised treenerid, nt Pehrsson ei suutnud?

Ta ei olnud kohalik, pärast Tarmo Rüütlit oli olemas mängiv meeskond ja igaühel olid oma tugevad ja nõrgemad küljed. Pehrsson ei saanud kohe nendest aru.

See kurss, mille ta välja pakkus, oli kunstlik. Lisaks võeti 3 uut mängijat koosseisu - Antonov, Kallaste ja Mets. Jah, nad olid talendid ja noored jalgpallurid, kuid nad ei väärinud kohe kohta algkoosseisus.

Rootslane aga panustas nende peale, kahjuks tulemused hakkasid langema. Uued mängijad ei ole kohe harjunud rahvusvaheliste mängude intensiivsusega.

Kumb oli tugevam emotsioon – kohtumine Putiniga või mõne välismaise jalgpallitähega?

Mina olin Putiniga kohtumise hetkel meeskonna [Tomski Tom toim] kapten ja klubi oli finantskriisis. President võttis kõik enda käe alla ja üritas olukorda lahendada. Läksime siis tema juurde, et ta ütleks, kuidas lahendus peaks välja nägema.

Sain kätt ka suruda. Väga enesekindel inimene oli, ta on kursis ükskõik, mis teemaga. Teadis meie probleemidest, sealhulgas ka sügavamaid klubi probleeme.

Mis on Teie kõige magusam hetk jalgpallurikarjääris?

Serbia vastu, kus me 3-1 koondisega võitsime. Sealt hakkas tõusmine.

Klubi tasandil oli kõige tähtsam hetk see, kus meid krooniti Poola linnas Krakowis meistriteks. Siis kui vanalinna sõitsime, olid sinna 30 000 fänni meid tervitama tulnud. See jäi meelde nii kõvasti, et paneb keha siiani värisema.

Negatiivse poole pealt Hollandi mäng – tahtsite Jelle Goesile kallale minna? Teie suhted olid jahedad juba siis kui ta Eestis koondist juhendas?

See oli natuke teistmoodi. Esialgu kui ta peatreener oli, jättis ta mind koondisest kõrvale. 2003. kui ta oli abitreener ja kaotasime Leedule, siis tulin Pijpersi [toonane Eesti koondise peatreener toim.] juurde ja ütlesin, mis tahtsin öelda. Abitreener oli Jelle Goes, kuulis kõik, olin aus ja enda eest väljas. 2006 või 2007 kui Goes sai peatreeneriks, ütles ta mulle, et kui sa kord ütlesid koondisele ei, et miks pean sind tagasi võtma.

Ta istus kõrval ja kuulis, et ma ei öelnud tegelikult ei, ütlesin, et palun ärge praegu koondisesse kutsuge, sest mul oli klubiga raske periood. Ütlesin, et kui kutsutakse koondisesse aga platsile ei saa, siis pigem aitan oma klubi, sest reisimine võtab aega ja jõudu. Pluss kui ei mängi, siis rütm kaob ära.

Pärast Hollandi mängu tuli Goes aga meie riietusruumi seletama, läksin tema juurde ja ütlesin, et tema riietusruum on teisel pool. Ta oli toona Hollandi koondises mingi ametnik. Riietusruum on meie jaoks, aga mitte kellelegi teisele.

Kuidas näete Aivar Pohlakut – on tal liiga jalgpalliliidus liiga suur võim?

Raske öelda, ma pole igapäevaselt temaga koostööd teinud. Ta on tubli, teeb seda tööd, mida on vaja Eesti jalgpallikultuurile ja tasemele.

Viimasel aastal on tema plussiks infrastruktuuri paranemine. Jalgpalliliit toetab klubide kunstmuru vahetamist, ehitamist jne. See kindlasti on tema teene ja lükkab progressi käima.

Järgmine aasta tuleb ka superkarikas Eestisse, Aivar oli üks neist, kes seda asja õiges suunas lükkas.

Superkarikast rääkides – kes Tallinnas mängivad?

Vaadates, mis Meistrite Liigas toimub, siis ma ütleks, et on 5-6 väga suurt favoriiti. Samuti võib keegi alt poolt tulla ja üllatada.

Atraktiivne oleks Barcelona või Real Madrid, kellegi vastu, kes mängib Euroopa Liigas, näiteks Arsenal.

Kes on Teie suurim eeskuju jalgpallis?

Gianluigi Buffon, Francesco Totti ja Ryan Giggs, kes veetsid suurema osa oma profikarjäärist ühes klubis. Need on inimesed, kes ei jookse kuskile, kes pühenduvad klubile ja kes pärast oma karjääri panustavad klubisse edasi.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
09. October 2017, 22:08
Otsi:

Ava täpsem otsing