Milrem Roboticsi ja Milrem LCM juht ning ka nüüdne omanik Kuldar Väärsi rääkis, et on kõiki ettevõtteid juhtinud nii, et oleks sellega ka omanikuna ise rahul.
Nädalapäevad tagasi sai avalikuks, et Soome kaitsetööstusettevõte Patria sai siinse kaitsetööstusettevõtte Milrem masinahooldusega tegeleva poole suuromanikuks. Ilmnes, et tehingu käigus oli Milremi mõlema ettevõtte juhist Kuldar Väärsist saanud kummaski 40% osalusega ka omanik. Väärsi ütles täna Äripäeva hommikuprogrammis, et on Milremit niikuinii juhtinud nii, et oleks ka ettevõtte omanikuna oma juhtimisega rahul.
„Me ei pidanud vajalikuks sellest väga kõva häälega varem rääkida ja ma arvan, et see ei muuda ka väga palju asja sisu,“ ütles ta omanikuks saamise kohta. „Eks see kaitsetööstuse valdkonna Mootor Gruppi toomine ja Milrem on minu arendusprojekt ja lapsuke olnud, ja ma olen seda kogu aeg ka selles teadmises ja selliselt juhtinud,“ ütles ta ja märkis veel, et julgeb ka tagasivaates öelda, et on kõiki ettevõtteid juhtinud nii, et kui oleks ise omanik, oleks ta selle juhtimisega rahul.
Aga siiski – tegevjuht versus omanik. 40% on päris suur osalus, kas midagi näiteks unerahus või midagi pensioniplaanides on teistmoodi ka?
Ma arvan, et oma asju tuleb teha niikuinii nii, et unerahu säiliks ja tegelikult ei ole seal suurt vahet, kas oled juht või omanik.
Saan aru, et te ei saa välja tuua üksikasju, kuidas Soome suur kaitsetööstus Patria investorina sisse tuli, aga kumb kumma üles otsis?
See on pikk protsess ja vastastikune lähenemine. Vastastikune arusaamine, et see tehing ja tulemus on meie mõlema jaoks positiivne ja mõistlik ning sellega võiks edasi liikuda. Ma arvan, et see oli mõlemapoolne üksteisele lähenemine.
Kas Patria võib veel laieneda siin Eestis, ostes kas Milremi või mõne teise Eesti kaitsetööstuse ettevõtte aktsiaid?
Minu teada praegu selliseid plaane ei ole. Meil on ikkagi selged strateegilised plaanid, mida Patria koos Milremiga nii Eestis kui Baltikumi turul teha plaanib ja me lähtume sellest.
Üks Milremi ettevõte teeb väikesed robottanke ja teine hooldab kaitseväe soomukeid. Kuidas kummalgi ettevõttel läheb?
Mõlemal läheb hästi. Need on väga erinevad ettevõtted ja see on ka põhjus, miks me suvel Milremi lahutasime kaheks täiesti erinevaks äriks. Ongi Milrem LCM, mis tegeleb kaitseväe toetamisega eelkõige Eestis ja võib-olla ka lähiregioonis. Teine on siis Milrem Robotics, mis tegeleb lahinguvälja robootikalahenduste arendamisega.
Ma ütlen, et läheb hästi, sest LCMi poole pealt oleme jätkuvalt kaitseväele hea ja usaldusväärne partner. Kaitsevägi usaldab meie teenuseid ja see on meie jaoks kõige olulisem. Roboticsi poole pealt osaleme väga tugevalt nii USA kui Suurbritannia hangetel ja näeme seal päris suuri võimalusi.
Eesti Kaitsevägi veel neid robotsõidukeid soetanud ei ole?
Ei, Eesti Kaitsevägi veel soetanud ei ole. Ma arvan, et isegi see tänane koostöömudel, mis meil Eesti Kaitseväega on, kus nad aitavad meil neid testida ja katsetada ning läbi mängida stsenaariumeid, on veel väärtuslikum kui see, et nad ostavad kaks, viis või kümme tükki.
Hoolimata sellest, et Eesti Kaitsevägi neid veel soetanud ei ole, müüte ikkagi USA ja Euroopa turgudel. Ma saan aru, et need hanked on varsti ka lõppfaasis, on oodata mingeid uudiseid?
USA hankel me oleme valitud kümne parema hulka, oleme ära teinud ka rea teste ja nüüd tehakse otsus, kas me nelja parema hulka pääseme või mitte. Aga ma isegi julgeksin öelda, et juba see, et meid on valitud maailmas kümne parema hulka, on kindlasti Eesti inseneridele väga tugev tunnustus.
Nii et mingil hetkel võib Milremi käive idufirmale kohaselt mitmekordistuda, ja sealhulgas ka kasum?
Eks me loodame, eks me näeme.
Otsite ka töötajaid juurde?
Töötajaid otsime pidevalt. Head insenerid on alati teretulnud.
Teie radaril on ka üks Eesti suur käsitulirelvade hange. Kui suur hange ja mida te sealt loodate?
See on Eesti Kaitseväe ja ka PPA automaatrelvade hange, mille maksumus on ligikaudu 70 miljonit eurot. Me osaleme seal ühe välispartneriga koos ja kuivõrd hanke maht on märkimisväärne, on meie huvi Eestisse tuua ka käsitulirelvade sügavamat kompetentsi. Neid relvasid peab kindlasti oskama Eestis hooldada, remontida, see on asja üks pool. Aga kindlasti analüüsime ka äriplaani sellest vaatest, kas neid relvasid tasuks ka näiteks komplekteerida Eestis, et siia tekiks ka see kompetents.
Kui te hanke võidate, siis relvi päris tootma siin ei hakka, vaid need komplekteeritaks kuskil mujal toodetud komponentidest kokku?
Oleneb. Relvade juures on komponentide tootmine hästi spetsiifiline ja sellest tulenevalt ka päris kallis. See on lihtne majandusanalüüs, kas tasub kõiki komponente kohapeal toota. Ilmselt mitte. Ilmselt osasid tasub, aga igal juhul see ei ole tüüpiline vahendushange, kus on Eesti vahendaja, kes müüb kellegi teise kaupa. See peaks ikkagi olema hange, kus Eestisse kohapeale luuakse reaalselt kompetents.
Mille poolest erineb kaitsetööstuses ettevõtjana tegutsemine mujal valdkonnas, kinnisvaras või ehituses tegutsemisest? Kõrvalt tundub, et kõik on kinni väga suurtes hangetes ja selles, kas saad partneri, et mõne riigi kaitsetööstuse ukse vahelt jalg sisse saada.
Esimene tõdemus, milleni jõudsin ka Milremis, on see, et Eesti turg on väga väike. Ma arvan, et ka teistel elualadel jõuavad ettevõtjad ühel hetkel selle arusaamani, aga kaitsetööstuses jõuab see eriti kiiresti kohale. Ainult Eesti turul toimetades väga suurt kasvu ja arenguhüpet oodata ei ole. Järgmine eripära on see, et rahvusvahelisel turul ei tegutse me kommertsturul, vaid klientideks on riigid ja sinna turule sisenemise barjäär on päris kõrge. Selleks otsivad väga paljud Eesti kaitsetööstusettevõtted välispartnereid, tuginevad Eesti riigi heale sõnale ja toetusele, aga kogu see protsess on oluliselt pikem. Kui kommertsturul jääb toote turule toomise tsükkel võib-olla poole aasta juurde, siis kaitsetööstuses see on julgelt kolm kuni viis aastat.
Kas see 40% osalus on kolme aasta pärast ikkagi teie oma, mis teil Milremi mõlemas ettevõttes on?
Minul on väga pikk vaade kaitsetööstuses ja väga selge nägemus sellest, kus me tahame olla ka viie ja kümne aasta pärast ja mul ei ole plaani sellest väljuda.
Kuidas läheb Eesti Kaitsetööstuse Liidul, mille nõukogus te olete ja mille aktiivne liige ja ka eelmine juht te olete? Milrem on sinna kuuluvatest ettevõtetest üks, millest on kõige rohkem räägitud, aga mis Eesti kaitsetööstuses veel huvitavat toimub?
Eesti Kaitsetööstuse Liidus on väga palju kihvte ettevõtteid. Eriti hea meel on mul selle üle, et meil on palju tehnoloogiaettevõtteid ja on Eestis leitud üles insenerid ja äriideed ning nende baasil edasi arendatud tooteid. Kindlasti oleme me eelkõige tugevad sellistes tarkades sektorites ehk siis klassikalises mõttes tanke me ilmselt Eestis ei hakka kunagi ehitama. Küll aga me võime luua komponente, mis neid tanke oluliselt targemaks muudavad. Ehk siis küberkaitse ja kindlasti väga tugev mehitamata süsteemid. Viimasest ajast meil on näited ka ettevõtetest, kes tegelevad droonipüüdjate või droonitõrjumissüsteemidega, mis on praegu kaitsetööstuse maailmas väga oluline ja väga kuum teema. Elektrooniline sõjapidamine, sidelahendused, sensorid. Kõik see, mis minu peas sõnastub digitaalse lahinguväljana, on see, kus on Eestil väga selge tugevus.
Kuidas koostöö sujub? Tavaliselt Eesti ettevõtjatel, hoolimata sellest kui kõlavaid sõnu me lavalaudadel räägime, koostöö väga hästi ei suju. Kuidas on Kaitsetööstuse Liidus?
Ma arvan, et kõik ettevõtted, kes on rohkem tegelenud rahvusvahelise ja ekspordituruga, on aru saanud, kui pisikesed me tegelikult oleme. Isegi kui me siin Eestis tunneme, et oleme ikka päris tegijad, siis maailmas tegelikult oleme olematult väikesed ja me saame sellest aru, et ainult koostöö on see, mis meid sihile viib. Koostöö omavahel ja ka koostöö rahvusvaheliste partneritega.