Nädalapäevad tagasi sai avalikuks, et Soome kaitsetööstusettevõte Patria sai siinse kaitsetööstusettevõtte Milrem masinahooldusega tegeleva poole suuromanikuks. Ilmnes, et tehingu käigus oli Milremi mõlema ettevõtte juhist Kuldar Väärsist saanud kummaski 40% osalusega ka omanik. Väärsi ütles täna Äripäeva hommikuprogrammis, et on Milremit niikuinii juhtinud nii, et oleks ka ettevõtte omanikuna oma juhtimisega rahul.

„Me ei pidanud vajalikuks sellest väga kõva häälega varem rääkida ja ma arvan, et see ei muuda ka väga palju asja sisu,“ ütles ta omanikuks saamise kohta. „Eks see kaitsetööstuse valdkonna Mootor Gruppi toomine ja Milrem on minu arendusprojekt ja lapsuke olnud, ja ma olen seda kogu aeg ka selles teadmises ja selliselt juhtinud,“ ütles ta ja märkis veel, et julgeb ka tagasivaates öelda, et on kõiki ettevõtteid juhtinud nii, et kui oleks ise omanik, oleks ta selle juhtimisega rahul.

Ma arvan, et oma asju tuleb teha niikuinii nii, et unerahu säiliks ja tegelikult ei ole seal suurt vahet, kas oled juht või omanik.

See on pikk protsess ja vastastikune lähenemine. Vastastikune arusaamine, et see tehing ja tulemus on meie mõlema jaoks positiivne ja mõistlik ning sellega võiks edasi liikuda. Ma arvan, et see oli mõlemapoolne üksteisele lähenemine.

Minu teada praegu selliseid plaane ei ole. Meil on ikkagi selged strateegilised plaanid, mida Patria koos Milremiga nii Eestis kui Baltikumi turul teha plaanib ja me lähtume sellest.

Mõlemal läheb hästi. Need on väga erinevad ettevõtted ja see on ka põhjus, miks me suvel Milremi lahutasime kaheks täiesti erinevaks äriks. Ongi Milrem LCM, mis tegeleb kaitseväe toetamisega eelkõige Eestis ja võib-olla ka lähiregioonis. Teine on siis Milrem Robotics, mis tegeleb lahinguvälja robootikalahenduste arendamisega.

Ma ütlen, et läheb hästi, sest LCMi poole pealt oleme jätkuvalt kaitseväele hea ja usaldusväärne partner. Kaitsevägi usaldab meie teenuseid ja see on meie jaoks kõige olulisem. Roboticsi poole pealt osaleme väga tugevalt nii USA kui Suurbritannia hangetel ja näeme seal päris suuri võimalusi.

Ei, Eesti Kaitsevägi veel soetanud ei ole. Ma arvan, et isegi see tänane koostöömudel, mis meil Eesti Kaitseväega on, kus nad aitavad meil neid testida ja katsetada ning läbi mängida stsenaariumeid, on veel väärtuslikum kui see, et nad ostavad kaks, viis või kümme tükki.

USA hankel me oleme valitud kümne parema hulka, oleme ära teinud ka rea teste ja nüüd tehakse otsus, kas me nelja parema hulka pääseme või mitte. Aga ma isegi julgeksin öelda, et juba see, et meid on valitud maailmas kümne parema hulka, on kindlasti Eesti inseneridele väga tugev tunnustus.

Eks me loodame, eks me näeme.

Töötajaid otsime pidevalt. Head insenerid on alati teretulnud.

See on Eesti Kaitseväe ja ka PPA automaatrelvade hange, mille maksumus on ligikaudu 70 miljonit eurot. Me osaleme seal ühe välispartneriga koos ja kuivõrd hanke maht on märkimisväärne, on meie huvi Eestisse tuua ka käsitulirelvade sügavamat kompetentsi. Neid relvasid peab kindlasti oskama Eestis hooldada, remontida, see on asja üks pool. Aga kindlasti analüüsime ka äriplaani sellest vaatest, kas neid relvasid tasuks ka näiteks komplekteerida Eestis, et siia tekiks ka see kompetents.

Oleneb. Relvade juures on komponentide tootmine hästi spetsiifiline ja sellest tulenevalt ka päris kallis. See on lihtne majandusanalüüs, kas tasub kõiki komponente kohapeal toota. Ilmselt mitte. Ilmselt osasid tasub, aga igal juhul see ei ole tüüpiline vahendushange, kus on Eesti vahendaja, kes müüb kellegi teise kaupa. See peaks ikkagi olema hange, kus Eestisse kohapeale luuakse reaalselt kompetents.

Esimene tõdemus, milleni jõudsin ka Milremis, on see, et Eesti turg on väga väike. Ma arvan, et ka teistel elualadel jõuavad ettevõtjad ühel hetkel selle arusaamani, aga kaitsetööstuses jõuab see eriti kiiresti kohale. Ainult Eesti turul toimetades väga suurt kasvu ja arenguhüpet oodata ei ole. Järgmine eripära on see, et rahvusvahelisel turul ei tegutse me kommertsturul, vaid klientideks on riigid ja sinna turule sisenemise barjäär on päris kõrge. Selleks otsivad väga paljud Eesti kaitsetööstusettevõtted välispartnereid, tuginevad Eesti riigi heale sõnale ja toetusele, aga kogu see protsess on oluliselt pikem. Kui kommertsturul jääb toote turule toomise tsükkel võib-olla poole aasta juurde, siis kaitsetööstuses see on julgelt kolm kuni viis aastat.

Minul on väga pikk vaade kaitsetööstuses ja väga selge nägemus sellest, kus me tahame olla ka viie ja kümne aasta pärast ja mul ei ole plaani sellest väljuda.

Eesti Kaitsetööstuse Liidus on väga palju kihvte ettevõtteid. Eriti hea meel on mul selle üle, et meil on palju tehnoloogiaettevõtteid ja on Eestis leitud üles insenerid ja äriideed ning nende baasil edasi arendatud tooteid. Kindlasti oleme me eelkõige tugevad sellistes tarkades sektorites ehk siis klassikalises mõttes tanke me ilmselt Eestis ei hakka kunagi ehitama. Küll aga me võime luua komponente, mis neid tanke oluliselt targemaks muudavad. Ehk siis küberkaitse ja kindlasti väga tugev mehitamata süsteemid. Viimasest ajast meil on näited ka ettevõtetest, kes tegelevad droonipüüdjate või droonitõrjumissüsteemidega, mis on praegu kaitsetööstuse maailmas väga oluline ja väga kuum teema. Elektrooniline sõjapidamine, sidelahendused, sensorid. Kõik see, mis minu peas sõnastub digitaalse lahinguväljana, on see, kus on Eestil väga selge tugevus.

Ma arvan, et kõik ettevõtted, kes on rohkem tegelenud rahvusvahelise ja ekspordituruga, on aru saanud, kui pisikesed me tegelikult oleme. Isegi kui me siin Eestis tunneme, et oleme ikka päris tegijad, siis maailmas tegelikult oleme olematult väikesed ja me saame sellest aru, et ainult koostöö on see, mis meid sihile viib. Koostöö omavahel ja ka koostöö rahvusvaheliste partneritega.