Paljastus aastaid tegutsenud kelmide võrgustik

Samas tekib aastate jooksul hetki, kus petturid talumeestele peaaegu vahele jäävad. Väljavingerdamised on tagantjärele mõeldes absurdsed. „Tõstsin pool ämbrit vilja kuivati äärele ja panin niiskusemõõtja juurde. See vend aga viskas peoga paar tera suhu, tegi krõmps-krõmps ja ütles, et kurat, väga hea, käib küll. Ei mõõtnud niiskust,“ meenutab talumees Lembit Tobre veidrat mälestust.

Koidab selle aasta 24. jaanuari hommik. Politsei alustab suuroperatsiooni. Tartus Tigutornis, politseimaja lähedal, Annelinnas ning Harjumaal Jüris teevad politseinikele koduukse lahti neli meest. Nad ei näi üllatunud. Järgneb vahistamine ja elukohtade läbiotsimine. Pool aastat kestnud uurimine kannab vilja – käes on neli aastat viljakelmuste tihedat võrgustikku pununud grupi juhid. Neist kaks, Peeter Kutsar ja Patrick Mürk vahi alt enam ei pääse. Kelmide käitumise nüansid olid peensusteni läbimõeldud, nendib ringkonnaprokurör Margus Lellep.

Võrgustiku töö

Teine põllumees aga ei süvene lepingusse, alles pärast märkab, et kirjutas alla paberile, mille järgi laenas vilja, mitte ei müünud. Kolmas tahab viljakoormate äraviimist takistada, kuna raha ei ole pangakontole laekunud. Kelmid reageerivad kiiresti: „Tegime ülekande Swedbankist, aga sul on konto SEB pangas. Ülekanne võtab aega.“ „Ilmselt nad ei näinud ette, et sel vanal mehel on kusagil maakohas internetile juurdepääs ja poeg on külla tulnud, kes kontrollib raha laekumist, aga kohe oli vabandus varnast võtta ja seejärel algas ka survestamine,“ tõdeb prokurör kelmide nutikust.

Kahtlaselt palju kelmusi

Keskkriminaalpolitsei menetlejad hakkavad 2016. aasta keskel üle-eestiliste viljakelmuste teateid koguma. Algab analüüs, hiljem jälitustoimingud. Politsei ühendab seoseid nagu puslet.

Aasta 2017 alguses avab politsei vihjetelefoni, et „kõik kannatanud kivi alt välja ilmuksid“. Iga põllumees kohe politseisse ei pöördu, isegi kui taipab, et teda peteti. Selle asemel üritavad nad ise raha kätte saada. Ajavad kelme taga, helistavad ja saadavad e-kirju. Mõned lähevad advokaadi jutule või inkassofirmasse. Politsei üleskutse järel lisandub seitse ohvrit, nendelt on kelmid osanud välja petta umbes 100 000 eurot. Kokku tüssavad kelmid 25 põllumeest, ühte kaks korda.

Viljakelmuses aitavad jälgi segada varifirmad, räägib keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo juht Janek Maasik. Vilja ostab üks, edasi müüb teine, raha saab kolmas, mis kannab summa juba neljandale, see viiendale ettevõttele… Peen ahel, nendib Maasik.

Ettevõtteid juhivad nn tankistid. Kindlasti üle kümne inimese, osa neist läheb ka kohtu alla. Variisikute pikast reast leiab samuti meeste lähedasi, olgu siis õe või naise. Uurijad kuulevad muu seas tuttavlikke selgitusi stiilis mees-palus-mehel-on-võlad.

Sularaha kapis

Kelmid tööl ei käi, olles paljad kui püksinööbid. Kelmustega teenitud tulu liigutavad nad mujale. Näiteks avastavad politseinikud Kutsari ema kodust kapist pataka sularaha, kokku 57 000 eurot. Mürgiga seotud kontolt väljavõetud 3000 eurot sularaha konfiskeeritakse samuti.

Tükk aega enne seda ehitab neliku üks liige Kõiv Tartumaal Ülenurme vallas maja, mis on kirjutatud kolmanda isiku nimele ja mis kohtueelse menetluse käigus arestitakse.

Ka Mürk investeerib kinnisvarasse. Mürgi seosed majaehitusega on uurijatele selged. Ta ostab kolmanda isiku nimele vormistatud maja rajamiseks ehitusmaterjale, sõlmib ehitajatega lepinguid ehk käitub nagu peremees. Kui Mürk ühe maja püsti saab, paneb selle müüki. Ostab uue krundi ja hakkab ehitama järgmist maja, mis vormistatakse tema õe nimele. Sellegi konfiskeerib kohus, turuväärtus võib olla 70 000–80 000 eurot. Mehed reisivad, pidutsevad ja vahetavad autosid. „Inimesed, kes palka ei saa, ei tohiks ka bensiini suuta osta,“ kommenteerib prokurör Margus Lellep.

Seega saab põhinelik lisaks rahapesusüüdistuse. Konfiskeerimisega koguneb pea 200 000 euro väärtuses vara, sularahana 120 000 eurot. „Uurisime kurjategijad paljaks,“ sõnab Maasik. „Arvan, et turg sai palju puhtamaks.“ Konfiskeeritu eest hüvitatakse põllumeestele tehtud kahju.

Lellepi sõnul on märkimisväärne, et kriminaalmenetluse käigus õnnestus tuvastada kuritegelikul teel saadud vara, mis oli erinevate äriühingute või kolmandate isikute nimele oskuslikult peidetud.

Kohtu all olnud Mürgi, Kõivu, Kutsari ja Sõõro kaitsjad e-kirja teel saadetud küsimustele ei vastanud.

 

 

Kolm lugu päriselust

Esimene ohver: loll olin

Esimesena kelmide ohvriks langenud viljakasvataja kaotas ligi 100 000 eurot, mida ta ei ole kätte saanud neli aastat.

Oma nime all talumees ei räägi. „Oli oma lollus, ei taha sellega väga esineda. Päris korralik lollus,“ tunnistas ta.

Aastal 2013 tuli Patrick Mürk viljakasvataja sõnul tema taluõuele ja tahtis vilja osta. Põllumeest ahvatles kõrgem hind, mida Mürk lubas. Mürgi tausta ta ei uurinud. Mõned viljakoormad läksid teele ja talunik sai raha nende eest kätte.

„Tekkis usaldus. Alguses olid proovikoormad. Kui läksid suuremad kogused, siis tekkis raha kättesaamisega probleem,“ meenutas ta. „Ei osanud arvata, et midagi sellist juhtub. Eks see oli oma lollus, praegu olen müünud ainult tuntud kokkuostjatele ja kui turuhind on paigas, siis ei saagi uskuda kõrgemat hinda.“

Talumees üritas raha välja nõuda kohtu kaudu, seejärel tegi politseis avalduse. Mürki ta enam kätte ei saanud.

Kelm kukkus vilja sööma

Põllumehe Lembit Tobre hinge puges kelmidega kohtudes korra kahtluseuss: kui viljaostja mõõdiku kasutamise asemel kontrollis vilja kuivust seda süües.

„Tõstsin pool ämbrit vilja kuivati äärele ja panin niiskusemõõtja juurde. See vend aga viskas peoga paar tera suhu, tegi krõmps-krõmps ja ütles, et kurat, väga hea, käib küll. Ei mõõtnud niiskust. Mõtlesin, et väga imelik käitumine. Ma ei ole enne pättide ja sulleritega tegelenud, nüüd siis tegelesin,“ rääkis Tobre. „Mul oli vaja hakata järgmist vilja võtma ja see nisu oli mul jalus, nii et andsin kõik ära.“

Tobre juurest viidi vaid üks koorem, kuid talumees seisis silmitsi samasuguse hämamisega nagu teisedki, kui raha küsis. Jutt on veidi rohkem kui 5000 eurost. Kelmid lubasid summa tasuda kolme päeva jooksul. „Ma, loll, ei osanud ettemaksu küsida,“ ütles Tobre.

 

Vanas lõksus

Valgamaal Puka külas teravilja kasvatavat Arvo Laulu peteti viimati 1990. aastatel, skeem oli praegu sama.

„Paistab, et need kelmid ei kao maamunalt kunagi, ikka ilmuvad kusagilt nurga tagant välja,“ lausus Laul, kes helistas kolm aastat tagasi ajalehekuulutuse peale. Mõne päeva pärast võeti temaga ühendust. „Hind oli neil natuke parem, jutt sorav,“ ütles Laul. „Nad maksid alguses vist kahe koorma eest ära, pärast küsisid veel juurde, aga tolle eest enam raha ei saanud.“

Siis algas tagaajamine. Kelmid vastasid kõnedele ja e-kirjadele, jagasid lubadusi, lasid talumehel ka arve teha. Laul kaotas 24 000 eurot.

„Kitsamaks tegi elu,“ nentis Laul, et rahast ilmajäämine pidurdas tema firma plaane. „Investeeringuid lükkasin edasi, näiteks maa ostu.“

Pärast valusat altminekut Laul enam võõrastele vilja ei müü. Petta on Laul saanud ka varem, aga need juhtumid jäävad 1990. aastatesse. „Siis tuldi ka ja maksti esimene koorem kinni, aga teist enam ei makstud. Nüüd ei osanud sellele mõelda, sest pole enam olnud sarnaseid asju,“ rääkis Laul.