Vilja Kiisler • 22. jaanuar 2018
Jaga lugu:

Andrei Hvostov ja Ilmar Raag
Andrei Hvostov ja Ilmar Raag  Foto: Kadri Põlendik

Järgmised riigikogu valimised tulevad taas eesti ja vene kogukondi vastandades, sest see kass lihtsalt püüab hiiri, nentisid filmirežissöör ja kommunikatsiooniekspert Ilmar Raag ning kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov raadiosaates „Arvamusliidrite tund“.

Hvostovi meelest ei huvita strateegilise kommunikatsiooni, riigikaitse ja venelaste integreerimise teemad ühiskonnas õieti mitte kedagi. Hvostov mõõdab ühiskondlikku meelsust Facebooki abil, kus kassipiltide avaldaja saab sadu ja tuhandeid tähelepanuavaldusi, aga kui keegi kirjutab midagi riigikaitsest või integratsioonist, siis ei tõmba see käima mitte kedagi.

Teine asi on tema sõnul suhtlemine ametkondadega, näiteks kaitseministeeriumiga. „Paljud paberid, mis seal majas toodetakse, on ametkondlikuks kasutamiseks või isegi veel rangema salajasusnõudega,“ rääkis ta. „Ja kui hakkad selle asja vastu huvi tundma, siis öeldakse sulle lihtsalt, et see pole sinu asi. No ja siis jääbki mulje, et hea küll, las siis need targad inimesed seal omavahel arutavad, mis nüüd meie.“

„Teod peavad kõnelema rohkem kui sõnad,“ möönis Raag. „Strateegiline kommunikatsioon sõnumite baasil on see, mida teeb riigikogu. Tõsi, riigikogu tegemiste vastu tunnebki ühiskond väga vähe huvi. Aga iga kommunikatsioon toimub alati dialoogi vormis, ja selle poliitilise dialoogi ülimaks vormiks on valimised, mille tulemus ütleb, kas see asi ise üldse kuhugi kõlbab.“ Kindlasti ei ole strateegilise kommunikatsiooni eesmärk Raagi sõnul venemeelsete inimeste arusaamu ümber teha, küll aga leida võimalusi, et erimeelsusi saaks lahendada ilma sõja ja vägivallata.

Mida me venelastest tahame?

Hvostovi meelest oli veel 15 aastat tagasi siinmail psühholoogilist sõda pidada lihtne, sest siis oli kogu tõde eestlaste poolel ja venelastele jäi kõik, mis oli ebatõde. Nüüd on aga pilt tema sõnul märksa kirjumaks läinud: keegi ei saa öelda, et Eesti ühiskond oleks homogeenne. „Peale on kasvanud hoopis teistsugune põlvkond, keda nimetatakse lumehelbekesteks, kellel on hoopis teine tõde kui doktor Lauri Vahtrel.“ Sellises olukorras on Hvostovi sõnul ülepea keeruline tõest või mingist ühest tõest rääkida.

„Vabariigi põhiseadus paneb ju ka nii mõnegi tõe paberile,“ arutles Raag. „Aga kui läheme inimeste hulka, siis nende hulgas on veel rida niisuguseid tõdesid, mis ei ole põhiseaduses kirjas. Vaevalt aga saame sellepärast öelda, et põhiseadus ei kujuta endast mingisugust aktsepteeritud tõde.“ Mingisuguse valiku seisukohtade hulgas peab tema sõnul alati tegema, aga see ei tähenda, et arvamuste paljusust võiks kitsendada.

Arutledes selle üle, mismoodi oleks võimalik Eestis elavad eesti- ja muukeelseid inimesi ühte ja samasse inforuumi tuua, märkis Hvostov, et sellele küsimusele vastamiseks peaksime kõigepealt aru saama, mida siinsetest venelastest üldse tahetakse. „Mis see lõppeesmärk on: assimilatsioon või dissimilatsioon? Kas nad peavad lakkama olemast venelased, kas nad peavad muutuma eestlasteks, kas nad peavad muutuma eestimaalasteks?“

Raag vastas, et tegelikult on vale rääkida eestlastest, sest eestlaste seas on väga erinevate vaadetega inimgruppe. „Ka venelased Eestimaal on mitmesuguste vaadetega. Osa eestlasi soovib, et venelased muutuksid nendega sarnanemaks, ja osa soovib sisimas, et nad lähevad ühel hetkel uuesti Narva jõe taha.“

Küsimusele, kas Eesti parteid peaksid ja võiksid Vene PBK kanalilt saateid ja reklaami osta, ei ole saatekülaliste meelest lihtsaid vastuseid. Kui muud kanalid on umbes või ei tööta, siis on PBK kasutamine Hvostovi sõnul omal kohal – kui on näiteks tarvis millestki elulisest-olulisest teada anda. „Aga kui näiteks Eesti valitsus – hoidku jumal – on sunnitud välja kuulutama üldmobilisatsiooni, kas siis Eesti peaminister helistab Rossija telekanalisse ja ütleb, et kuulge, andke venelastele teada, et meil on üldmobilisatsioon? Ja kui sealt siis vastu küsitakse, et kellega sõdima hakkate, siis meie vastame, et teiega! Ja selle peale nemad: „Jaa-jaa, hästi, me teatame.“ Kas nii või?“

Raag pooldab PBKst avalike teadaannete ostmist. „Aga ainult kriisiolukorras, kus PBK võiks venelastele teada anda, et kuulge, ärge tulge tänavale, ärme hakkame kaklema. Ja kui nad on sel hetkel sellise teate edasiandmisega nõus, siis on see raha hästi kulutatud. Aga praegu on seal mitu vastuargumenti – alates sellest, et meil on endal seda raha vaja mitmeks erinevaks asjaks.“ Raag lisas, et venelased jälgivad nagu eestlasedki paljusid eri infoallikaid ja seetõttu on usk PBK võimu tublisti suurem, kui ta tegelikult olema peaks: tegemist pole hõbekuuliga, mis kõiki korraga tabaks.

Ei Raagil ega Hvostovil pole erilist usku sellesse, et Vene kaart Eesti poliitikast kaoks ja et järgmised, 2019. aasta riigikogu valimised, selle kasutamata jätaksid. Hvostovi sõnul on eetika ja moraal erakonnapoliitikast ammugi pagendatud. Raag lisas, et pigem on praeguste tendentside põhjal karta rahvusesse kapseldumise süvenemist.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt