Reps: on erialasid, mille õpetamine võiks olla erasektori käes

Haridusminister Mailis Reps  Foto: Andres Haabu
Eliisa Matsalu • 3. aprill • 6 min
Jaga lugu:

Haridusminister Mailis Reps ei poolda kõrghariduse erakätesse andmist, kuid näeb erialasid, kus erasektor võiks mängida senisest suuremat rolli.

Märtsis räägiti palju kõrgkoolide rahastamisest: soovitati taastada õppemaks, kaotada tasuta kõrgharidus, anda kõrghariduse andmine sootuks erakätesse.

Keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps ütles Äripäeva raadio saates "Minister külas", et kui võrrelda ülikoolidele antud raha kasvu näiteks SKP või elukalliduse tõusuga, ei saa olukorraga rahul olla.

Järgmiseks aastaks peaksid riik ja ülikoolid kokku leppima, millised eesmärgid riik ülikoolile seab. Edasi on ülikool tema sõnul üsna autonoomne otsustama, kuidas ta need eesmärgid saavutab. "Ülikoolid on päris head läbirääkijad. Nad ütlevad, et järgmised 3-4 aastat ei saa nad öelda, et õppejõudude palgad ei tõuse, hoonete amortiseerimisega ei tegelda ja lisakulusid ei tule. Sellest ka ootus, et kõrgharidus saab raha juurde," ütles Reps.

Mailis Reps,, haridusminister

  Praegusel kujul ei ole õppelaenu süsteemil mõtet.

Järgmise riigieelarve üks versioon peaks valmima umbes kahe nädala pärast. Reps usub, et teadus võib saada arvestatavalt raha juurde, kõrghariduse osas konkreetselt ta nii kindel ei ole. "Selle vajaduse mõistmine on ühiskonnas tagasihoidlikum. Olen püüdnud kõrgkoolidele öelda, et me peaksime ühiskonnas rohkem selgitama, mis on kõrghariduse lisandväärtus, mida selle rahastamine kaasa toob ja palju meil kõrgharidusega inimesi vaja on. Võib-olla siis on maksumaksjal suurem huvi kõrgharidusse rohkem raha suunata," rääkis Reps.

Järgneb intervjuu Mailis Repsiga.

Mida riik kõrgkoolidelt ootab?

Eks me oleme natuke vastuolulised… kui vaadata ühiskonna ootusi, siis kindlasti tahetakse, et kõik koolilõpetajad jääksid Eestisse. See on kindlasti paljude nostalgiline unistus, et suunamiste või erasektori lepingutega jõuaksid kõik koolilõpetajad oma unistuste töökohale.

Kui aga vaatame noorte ootusi, siis nemad tahavad ise oma valikuid teha ja mingit suunamist ei armasta keegi. Kui, siis ainult mingi erasektori lepinguga, millest noor on ise huvitatud.

Riik ootab rohkem õpetajaid, arste, arhitekte, rahvusteaduse jätkumist Tartu Ülikoolis, tehnikateaduste jätkumist tehnikaülikoolis. Kirjutame ette valdkonnad, kui palju tahame lõpetajaid, doktorantuuri astujaid. Suurim vaidlus käib selle üle, kui palju me tahame, et toimuks õppetegevus ka teistes keeltes ja kui palju tahame, et me ülikoolides oleks välisõpilasi ja –õppejõude. Praegu on eesmärk, et meil oleks vähemalt 10% välisõpilasi.

Mitmed arvamusliidrid ja ettevõtjad on öelnud, et kõrgkoolid peaks erastama ja see lahendaks ka rahastamise probleemid. Teie sellesse ei usu?

Meil on olnud periood, kus meil oli väga palju erakõrgharidust ja see oli väga erineva tasemega. Arvan, et ärile ja majandusele suunatud ülikoolid, mis meil on olemas ehk siis Mainor ja EBS, teevad väga head tööd ja nemad sellepärast meile jäänud ongi. Riik arvabki, et ärinduse ja juhtimise valdkonnas võiks olla suuremal määral ettevõtetega koostööd või et õppijad võiksid sinna ise rohkem panustada.

Kõike erastada… riigil on ka jätkusuutlikkuse kohustus. Kui majandusbuumi ajal maksid pea pooled üliõpilased oma hariduse eest ise, siis jagunesid õpilased peamiselt kahte suunda – sotsiaalteadused ja ärindus. Väga suurt huvi näiteks arhiivinduse või semiootika eest ise maksta ei ole. Tervisehoius pole see mõeldav, sest seal maksab ühe õpilase koolitamine palju rohkem, kui keegi oleks võimeline ise pangalaenuga katma. Riigil on kohustus mõne valdkonna jätkusuutlikkuse ees.

Võiksime arutada küll, et reklaamindus, turundus, filmindus, IT, juura võiksid olla ärinduse kõrval erialad, mis võiks olla rohkem seotud erasektoriga.

Mailis Reps,, haridusminister

On paljude nostalgiline unistus, et suunamiste või erasektori lepingutega jõuaksid kõik koolilõpetajad oma unistuste töökohale.

Viimasel ajal räägivad tööandjad, et kutsekoolid toodavad erialasid, millest pole tööturul mingit tolku.

See, mida tööandja tahab, muutub nii kiiresti. Kutsekoolide kava muutmine võtab aega keskmiselt neli aastat, aga tööandja tahab muutust homme. Kui ta tahab kuhugi investeerida, on ta maksimaalselt valmis ootama kaks aastat. Kutsehariduse süsteem ei ole olnud piisavalt paindlik.

Noorte huvi pärast põhikooli kutsekooli minna on väga väike. Kui Soomes läheb kutsekooli umbes 40% noortest, siis meil on see ainult 26%. Kutseharidust on väga palju reformitud ja kui ei elata just suuremas kohas, siis tihti pole isegi võimalust kodu lähedale kutsekooli minna. Igasugune kriitiline piir gümnaasiumisse sisse saamisel on kadunud. Sinna on võimalik minna ka väga kesiste tulemustega.

Mailis Reps,, haridusminister

 Kõike erastada… meil on riigil ka teatud jätkusuutlikkuse kohustus.

Seepärast ma gümnaasiumisse astumiseks lävendi kehtestamise teema tõstatasingi. Gümnaasiumitesse lähevad tihti noored, kel pole mingit huvi edasi õppida, kuid ka soov kohe endale mingi eriala õppida tuleb väga pika vinnaga. Kutsekoolides on head õppurid 21+ vanuses. Nad tulevad tiiruga peale kooli lõpetamist ja mõnda aega töötamist kutsekoolidesse, sest saavad aru, et ilma erioskuseta ei püsi nad konkurentsis.

Kutsekoolid vajavad mainekujundust? 

Oleme püüdnud teha nii, et kutsekoolides oleks alguses lihtsalt üldõpe. Alustame sellega sel aastal Rakveres ja kui see lähenemine end tõestab, viime seda ka teistesse koolidesse. Üldõppes saab noor käia läbi erinevaid alasid ja siis otsustada, mis talle sobib ja meeldib.

Praegu ei ole ühiskonnas valmisolekut öelda noorele, et mingu ta kutsekooli. See, et 36% gümnasistidest ei tee oma haridusega midagi, on probleem ja sellega peaks tegelema. Kas siis minna näiteks seda teed, et gümnaasiumite juures oleks ka kutsekallakuga aineid. Teine alternatiiv, mida mina väga toetan, on see, et piirkonniti ei panegi noori valima gümnaasiumi ja kutsehariduse vahel, vaid paneme nad õppima ühte hariduskeskusesse, kus on nii gümnaasiumi kui ka kutseharu. Ministeeriumis tehakse praegu selle kohta analüüse.

36protsenti gümnasistidest ei tee oma haridusega midagi edasi.

Teoorias tore idee, kuid kui reaalne on, et aasta-kahe-viie pärast oleks meil võimalik päriselt ka sellised hariduskeskused püsti panna?

Väga reaalne. Riik on astunud ju neid samme, et omanik on üks ja neis kohtades, kus on riigigümnaasium ja riiklik kutsekool, on ainult otsuse küsimus. Mainekampaanialt tundub sellise variandi koha pealt kõige lihtsam üldse – noor võib saada ühest asutusest mõlema hariduse.

Ainuke risk on see, kui mõni noor leiab, et talle on vääritu kutsekooliga ühes hoones õppimine.

Eelmisel aastal rääkis endine rahandusminister Sven Sester vajadusest muuta õppelaenu süsteemi. Ta ütles, et 5% on riigi garantiiga õppelaenule liiga kõrge intress, kuid sinna see jutt ka jäi.

Sellega on tegeletud ja oleme nõus, et sellisel kujul ei ole õppelaenu süsteemil mõtet. Pealegi võtavad seda ainult paar protsenti tudengitest. Pärast tasulise kõrghariduse kaotamist on õppelaenu võtjate arv drastiliselt langenud. Tudengid on teadlikumad laenajad ja samas on ka pangad ettevaatlikumad laenuandjad.

Üliõpilaskondade esindajad on ettevaatlikud õppelaenu täiesti ära kaotama, kuna paarile protsendile on see siiski vajalik. Meie oleme valmis süsteemi muutma, kuid nüüd on küsimus, kuivõrd valmis on pangad seda muutma. Nimelt on ju see olnud pankadele pigem mugav variant, sest see on suhteliselt kõrge intressiga laen, mille garanteerib riik.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt