Kohus tõi valgust kindlustusäri pimedasse nurka

Artikkel

- Uudised
- Märt Belkin
- 6. juuni 2018 kell 3:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kohus tõi valgust kindlustusäri pimedasse nurka
Värske kohtuotsus tõstatab teravalt küsimuse, kelle kasuks käib mäng, kui maaklerifirmad lepivad tasud kokku kindlustusandjatega.
Ringkonnakohus tegi hiljuti otsuse vaidluses, kus klient tahtis kaskokindlustust pikendada, ent ei soovinud kasutada liisinguandja vahendusteenust. Teda tabas halb üllatus – DNB Pangalt (nüüdselt Luminorilt) laenu võtnud kliendile teatati, et selleks tuleb lõpetada kindlustuslepe ja lisatasu maksta. Klient ei teadnudki enda sõnul, et on kindlustusleppe sõlminud – see oli lisatud liisingulepinguga samasse digikonteinerisse ning varem polnud lepingust räägitud.
„Liisinguvõtja oli hämmingus – miks peab ta selleks, et sõlmida kindlustusleping otse valitud kindlustusandjaga, maksma liisinguandjale 50 eurot? Hämmastus kasvas veelgi, kui poolteist kuud pärast seda, kui liisinguvõtja oli liisinguandjale teatanud, et sõlmib kindlustuslepingu ise, potsatas liisinguvõtja postkasti arve, milles liisinguandja nõudis tema poolt liisinguvõtja nimel sõlmitud kindlustuslepingust tuleneva kindlustusmakse tasumist,“ kirjeldasid kohtus liisinguvõtjat esindanud advokaadibüroo NOVE partner Urmas Volens ja vandeadvokaat Marika Oksaar.
Kliendi esindajate sõnul leidis liisinguandja, et sõlmitud nn kindlustuslepe andis pangale kogu liisinguperioodiks ainuõiguse sõlmida liisinguvõtja nimel ja arvel liisitud vara suhtes kindlustuslepinguid. „Seejuures ei sõlminud liisinguandja kindlustuslepinguid otse kindlustusandjatega, vaid selleks asutatud kindlustusmaaklerina tegutseva tütarühingu vahendusel,“ rääkisid Volens ja Oksaar. Sellise skeemiga koguti liisinguvõtjalt peidetud kujul vahendustasusid, mis olid samas suurusjärgus auto liisinguintressidega, märkisid NOVE advokaadid.
Vahendustasu suurused oli kindlustusmaakler, kes peaks tegutsema kliendi ehk liisinguvõtja huvides, kliendi esindajate sõnul kokku leppinud hoopis kindlustusandjatega ja seejuures erinesid tasud kindlustusseltsiti kordades, jäädes vahemikku 7%–38,7% kindlustusmaksetest. „Seega tegutses kindlustusmaakler selges huvide konfliktis – teatud seltside kindlustuspakkumisi soovitades teenis maakler „vahendustasu“ rohkem, kuid maaklerina pidanuks ta kindlustuspakkumisi soovitades lähtuma vaid liisinguvõtja huvidest. Kinni maksis need vahendustasud aga liisinguvõtja,“ andsid advokaadid olukorrale hinnangu.
Luminor Eesti õigusosakonna juht Monika Tomberg rõhutas, et otsuses, kus üheks pooleks oli Luminor Bank ja Luminor Kindlustusmaakler, ei leia ringkonnakohus, et kindlustusvahendusfirma loomine olnuks ebaseaduslik. „Samuti ei saa väita, et kohtulahendis oleks oluline rõhk olnud asjaolul, kas kindlustusmaaklerid tohivad kindlustusandjaga kokku leppida või mitte,“ rõhutas ta. Küll aga ütles Tomberg, et lahend on hea juhis tulevikus Luminorile teenuste kujundamisel ja klientide paremaks teenindamiseks ning edasi riigikohtusse Luminor asja kaevata ei plaani.
Tasude kokkuleppimine levinud praktika
Maakler peab tegutsema kindlustusvõtja huvides
Kindlustusvahendajal on keelatud sõlmida kindlustusandjatega kokkuleppeid, mille eesmärk on moonutada kliendile avaldatavat vahendustasu suurust või saada kindlustusandjalt vahendustasu muudel alustel kui iga vahendatud lepingu põhiselt.
Igasugused muud tasustamise alused (nt tasu saamine kindlustusseltsidelt seoses vahendatud lepingute käibe või lepingute tuleviku kahjususe pinnalt vmt), mis lähtuvad üksnes kindlustusmaakleri ja/või kindlustusandja huvist, võivad olla vastuolus kehtiva õigusega või kätkeda endas tõsist ohtu kindlustusmaakleri kohustuste õiguspärasele täitmisele usaldussuhte raames. On näiteks kaheldav, kas vahendatud lepingute käibelt või selliste lepingute riskisuselt tulevikus saadav tegelik kasu on kindlustusmaakleri poolt taandatav enne lepingu sõlmimist konkreetsele kindlustuslepingule.
Kindlustusmaakleri tegevus peab olema suunatud üksnes ja ainult kindlustusvõtja huvidele, oma tegevuses on kindlustusmaakleril kohustus vältida huvide konflikte. Kindlustusmaaklerite poolt kindlustusandjaga sõlmitavad tasustamise kokkulepete lahendid on huvide konfliktide käsitlemisel olulise tähendusega ja ühed suurimad võimalikud konflikti allikad.
Kindlustusmaakleril tuleb lepingute vahendamisel vältida kindlustusandjatega lepinguid, mis väljuvad kindlustusvõtja poolt antud käsundist, võivad seada ohtu usaldussuhte heauskse toimimise, innustada kindlustusmaaklerit või tema töötajat tegema järeleandmisi kindlustustegevuse seadusest tulenevate nõuete täitmisel või toovad kaasa usalduse kuritarvitamise ja muu taolise.
Kui tavaline on Eestis see, et kindlustusvõtja arvelt saadava maaklertasu määravad maakler ja kindlustusandja ning kas selline olukord võib kaasa tuua huvide konflikti? Kindlustuse vahendamisega tegeleva idufirma INZMO kaasasutaja Meeri Rebane tõdes, et praegu on Eestis levinud praktika, et kindlustusmaakleri tasu määratakse suuresti kindlaks just maakleri ja kindlustusandja kokkuleppel. „Seadusest tulenevalt aga peab kindlustusmaakler kaitsma eeskätt kindlusvõtja huve ning erikokkuleppeid – eriti, mis puudutavad tasu suurust – sõlmides satub maakler paratamatult huvide konflikti. Ilmselgelt on maakleril sellisel juhul huvi pakkuda kliendile toodet, millelt saadav majanduslik kasu on talle endale kordades suurem,“ tõdes Rebane.
Kreedix Kindlustusmaakleri juhatuse liige Mattias Nõlvak ütles samuti, et maakleri ja kindlustusandja vahelise kokkuleppega tasu kindlaks määramine on levinud ning kohati võib maaklerlustasu olla isegi kahekordse vahega.
Nõlvak ütles, et on näinud olukorda, kus kindlustusvõtja on proovinud maaklerist pärast pakkumiste saamist ringiga mööduda, eeldades soodsamaid tingimusi, kuid tingimused jäid sellegipoolest samaks. „Sisuliselt tähendab see, et kindlustusfirma võtab maakleritasu enda kanda ja näiteks meie poolt vahendatavad kindlustajad juurdehindlust maakleri töö eest ei rakenda,“ märkis Kreedix Kindlustusmaakleri juhatuse liige.
Samas tõdes Nõlvak, et olukorda, kus mõnel maakleril on motivatsiooni soovitada kindlustusandjat, mis pole kõige soodsam, ent millelt maakler ise kõige enam teenida saab, võib kohata küll.
Kreedix Kindlustusmaakler tegeleb ise vaid krediidikindlustuse vahendamisega – seega ei usu Nõlvak, et isiklikult tema töös sellist olukorda ette saaks tulla. Üks põhjus on, et ollakse motiveeritud pikaajalisele koostööle. „Kliendile kahjulik valik on pikas perspektiivis kahjulik ka maaklerile endale – klient ju lahkub, kui avastab, et tema huvid ei ole olnud maakleri töös esikohal,“ ütles ta.
Soodsam pole parim
Ka IIZI õigusvaldkonna juht Kaido Tropp rõhutas, et kindlustuskaitse pole kilogrammikaup. „Mis kasu on teil „soodsast“ kindlustusmaksest, kui see ei kata riski, mida te vajate?“ märkis ta. Tropp tõi näite, et küsib ka üliõpilastele kindlustusõigust lugedes alati küsimuse, millist kindlustuslepingut nad enda kliendile soovitaksid. „Tihti kõlab ka vastus „kõige soodsamat“. Aga pärast seda, kui oleme arutlenud teemal, miks kõige soodsam, mitte kõige parema kindlustuskaitsega, siis jõuame tavaliselt järelduseni, et, jah, tegelikult peaks ma pakkuma kõige paremat katet. Aga klient ju ei mõtle selle peale ja ostab ikka hinda!“
Tropp tõi esile, et kehtivas kindlustustegevuse seaduses väga selged reeglid, kuidas kindlustusvahendaja peab käituma, et huvide konflikte maandada. Kaks kõige olulisemat on kohustus lähtuda kliendi kindlustushuvist ning teine kohustus avaldada kõik tasud, mida vahendaja lepingu vahendamise eest saab. „Klient saab teha otsuse, kas antud teenust kasutada, täieliku info tingimustes,“ rõhutas Tropp.
Seda, kas kindlustusvahendaja käitub seaduse kohaselt ning tema teenuse hinnastamise alused on läbipaistavad ja avalikud, hindavad kaks osapoolt – esimene ja kõige tähtsam on Tropi sõnul klient ise ja teine finantsinspektsioon, kes hindab, ega mõne kindlustusvahendaja vahendatud kindlustuslepingud pole ühe või teise kindlustusandja poole kaldu.
Läbipaistvust annaks tõsta
INZMO kaasasutaja Rebane rõhutas, et maakler on kohustatud iga kord enne lepingu sõlmimist teavitama klienti maakleritasu suurusest ning on vältimatu, et iga maakler seda infot kliendile andma peab. „Iseasi, kui selgelt ja arusaadavalt seda tehakse ning kui lihtne on kliendil seda teiste vahendajate tasudega võrrelda,“ tõi Rebane esile kitsaskoha.
Ka Kreedix Kindlustusmaakleri juhatuse liige Nõlvak märkis, et läbipaistvust annab sektoris parandada. „Suurimat probleemi näengi just seostes kindlustusettevõtete ning vaid kiirele kasule ja lühiajalistele kliendisuhetele orienteeritud maaklerite vahel. Sellisel maakleril on alati huvide konflikt ning kliendi huvid võivad jääda tahaplaanile,“ ütles ta.
Maaklerile vahendustasu maksmine kindlustusandjale toodud kindlustusvõtja eest on Nõlvaku arvates aga igati mõistlik praktika, kui selle teostus lähtub põhimõttest, et tegelikkuses hoiab kindlustusselts taolisel moel kokku müügimeeskonna kuludest ning on nõus selle eest tasustama maaklerit, kui just nende pakkumine saab valituks.
Rebane pakkus olukorra lahendamiseks välja kindlustustoodete netohinnastamise - kindlustusandja annab kõikidele maakleritele ette ühesugused hinnad, millele iga maakler lisab oma vahendustasu ise. „Selliselt on kliendil võimalik väga täpselt aru saada, et kui ühe vahendaja pakutavad kindlustusmaksed on teistest näiteks kallimad, siis see tuleneb ainult asjaolust, et selle maakleri vahendustasu on kõrgem ning klient saab ise hinnata, kas antud maakleri pakutav teenus loob talle piisavalt suurt lisandväärtust, et selle eest võiks ka rohkem tasuda,“ selgitas INZMO kaasasutaja. Samas tõdes ta, et kahjuks Eestis praegu netohinnastamist eriti ei praktiseerita. „Mujal Euroopas on see väga tavapärane,“ rääkis Rebane.
Liisinguandjate ja kindlustusmaaklerite varjatud tasud löögi all
Liisitava vara kindlustamine on reeglina liisingulepingute järgi kohustuslik. On aga hästi varjatud saladus, et selle liisinguvõtjale pandud kohustuse ettekäändel võtavad mõned liisinguandjad liisinguvõtjatelt varjatult tasu selle kohustuse täitmise tarbijale „vahendamise“ eest. Veelgi enam, sellest „vahendusest“ peab liisinguvõtja end vabaks ostma.
Äsjane, veel jõustumata Tallinna ringkonnakohtu lahend võib sundida neid liisinguandjaid senist väärpraktikat muutma. Laiemalt võib kohtulahend muuta maaklertasude kokkuleppimise ja tasumise praktikat kindlustusvõtja-kindlustusmaakleri-kindlustusandja vahelises suhtes.
Kuigi ringkonnakohtu lahend sõltus konkreetse lepingu sisust ja sõnastusest, võib kohtuotsuse põhjal teha järelduse, et liisinguandja ei tohi tüüptingimuste rägastiku abil luua kunstlikku vahelüli (tütarühingust kindlustusmaaklerit), mille abil liisinguvõtjaid eksitades koguda liisinguvõtjatelt täiendavat vahendustasu ilma, et liisinguvõtjad selle eest sisulist maaklerteenust saaksid.
Kohus leidis, et nii liisinguandjal kui ka kindlustusmaakleril puudus volitus liisinguvõtja nimel tema tahte vastaselt lepinguid sõlmida ning liisinguandja peab alusetult nõutud kindlustusmakse liisinguvõtjale tagastama.
Kuna tüüptingimustesse peidetud väidetav maaklerleping ja kindlustusandjatega protsentidena kokku lepitud „maaklertasu“ on seaduse mõttes nn üllatustingimused ega ole seetõttu liisingulepingu osaks, on liisinguvõtjal kohtu hinnangul õigus nõuda aastate jooksul tema arvelt saadud kindlustuslepingute vahendustasusid tagasi nii liisinguandjalt kui ka kindlustusmaaklerilt. Kui liisinguandja võtab endale kohustuse tegeleda ise liisinguvõtja kindlustusküsimustega, siis kohtu hinnangul ei puuduta liisinguvõtjat see, kas liisinguandja tegeleb selle kohustuse täitmisega ise või kasutab selleks tütarühingu abi.
Kohtu juhiste kohaselt ei saa liisinguandjad tarbijat eksitades luua tüüptingimustega „kindlustusmaaklerina“ tegutsevaid üksusi ning nende kaudu ilma tegelikku maaklerteenust osutamata varjatud tasusid koguda.
Laiemalt võib kohtulahend tuua kaasa maaklertasude kokkulepete muutmise. On lubamatu, et kindlustusvõtja arvelt saadava maaklertasu suurus määratakse maakleri ja kindlustusandja kokkulepete alusel (tänases praktikas tavapärane ka suurimate kindlustusvahendajate puhul) ning peidetakse mitteläbiräägitavatesse tüüptingimustesse ilma, et kindlustusvõtja saaks mõistlikult teadvustada maaklerlepingu olemasolu, teenuse tegelikku hinda ja „kindlustusmaakleri“ huvide konflikti. Kui kindlustusvõtja ei saa selget teavet maaklerlepingu sõlmimisega kaasnevate kohustuste tegeliku iseloomu ja temalt võetavate tasude kohta, ei saa ta teha teadlikku otsust, mis on tarbija üks põhiõigusi.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- EESTI PANK
Hetkel kuum