Kuidas head töötajat kinni hoida?

“Minu juurde tulevad tihti nõustamisele inimesed, kes töötavad kasumlikes ettevõtetes, mis käivad läbi ka erinevatest TOPidest, samas on need inimesed võõrandunud ega tunne end tööl hästi,” tõdes karjäärinõustaja ning tööõnne spetsialist Tiina Saar-Veelmaa. “Töötasu võib olla piisav ja kena, kuid sellest üksi ei piisa. Soovitakse, et tööandja küsiks, kuidas ta saab oma töötaja õnnelikuks teha, mitte ei juhiks Exceliga.”

Saar-Veelmaa nõustus SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel, kelle hinnangul tuleks tööandjatel rohkem tähelepanu pöörata oma töötaja tegevuse mõtestamisele. “Inimene tahab, et tema tegevusel oleks mõte, et ta oskaks seda, mida ta teeb, konteksti panna – kõik peavad aru saama, miks ja mida nad teevad,” rõhutas ta. “Tahetakse, et elu oleks tähenduslik. Üha rohkem väärtustatakse tööl autonoomiat ning kaasamist – igaüks tahab tunda, et tema arvamus loeb,” lisas Saar-Veelmaa.

Saar-Veelmaa kinnitusel on paljude töötajate jaoks raha ka praegu oluline, kuid palga suurusest töötaja õnnelikuks tegemisel ei pruugi piisata. “Olen näinud inimesi, kes teevad tööd raha pärast. Näiteks ehitajad ja insenerid, kes tahaksid Norrast Eestisse tagasi tulla, seisavad vastamisi suure dilemmaga, sest kaotus palgas on nende jaoks liiga suur,” tõi ta näite raha tähtsusest. “Teine raha tähtsust näitav faktor on see, et mõni ärikliendi portfellihaldur ei saa pangast töölt ära tulla, sest peab hoolimata rahulolematusest võetud kohustusi teenindama.”

Eriti selliste näidete puhul on Saar-Veelmaa hinnangul kõige selgemalt näha, et raha on töötajate jaoks küll väga oluline, kuid ei tee neid õnnelikuks. “Ühelt poolt on raha inimese jaoks kõik, kuid teisalt on tal muud igatsused, kas või see, et tööandja aitaks eesmärki mõtestada,” nentis ta.

Koppeli sõnul ei ole võetud kohustused (näiteks laenumaksed) need, mis inimesi pikalt kinni hoiaks.

“Kui inimene teenib hästi, võiks tal olla võimekus oma sääste akumuleerida, mis omakorda võimaldaks tal paindlikumalt oma elu edasi elada,” viitas Koppel sellele, et rahaprobleemid on eduka finantsplaneerimise korral võimalik ületada ja seetõttu ei pruugi saadav palk igaüht kinni hoida. “Vabadus tuleb lõpuks sellest, et inimene mõtestab oma tegevuse lahti, tegeleb säästmisega ning ühel hetkel on tal selline kogus raha, et ta saab vabalt oma arvamust avaldada ja seejuures elustandardi säilitada,” selgitas Koppel. Ka Saar-Veelmaa leidis, et tänapäeva noorte juures on üha rohkem märgata mõttelaadi, et raha teenimiseks ei pea tööl käima.

Samuti suudavad inimesed töötasu suuruses järeleandmisi teha missioonitunde nimel. “Kui uus töökoht sisaldab suuremat missiooni ning tekitab maailmaparandamise tunnet, ollakse altimad ka palgas järele andma.”

Koppeli arvates on praeguste tööandjate ja töökultuuri peamine probleem see, et ühe inimese palga eest üritatakse tööle võtta mitu inimest, kes teeksid ära veel rohkemate inimeste töö. “See põhjustab läbipõlemist ning tekivad vead, mis võivad väga kalliks osutuda,” märkis ta. “Aetakse efektiivsust taga väga lühikeses perspektiivis, ei vaadata pikalt ette.”

Veel üks probleem seisneb Koppeli sõnul selles, et palgad kasvavad, kuid töötaja seejuures ei arene. “Palgad on kasvanud, aga mõni inimene pole samas üldse arenenud – tal on tekkinud arusaam ja õigustatud ootus, et palk kasvaks, aga tema selleks ise midagi tegema ei pea,” selgitas Koppel. “Inimene kipub end sageli identifitseerima kui robotahvi, kes läheb kohale, täidab konkreetset funktsiooni ja saab palgapäeval raha,” lisas ta.

Töötaja arengule aitaks Saar-Veelmaa arvates kaasa see, kui nõrgeneks hierarhia ülemuse ja alluva vahel. “Praegu tunneb töötaja, et käsule allumine on vajalik ja isetegemine mitte nii väga,” nentis ta. “Ka töökuulutusi vaadates jääb silma, et esitatakse nõudmisi ning räägitakse sellest, mis kandideerimisel kasuks tuleb, mitte ei uurita, mida inimene ise teha tahab – see tekitabki mentaliteedi, et minnakse teenima ettevõtet,” ütles Saar-Veelmaa.

Saar-Veelmaa kinnitusel pidurdab töötaja arengut ka see, kui tööandja lähtub otsuste tegemisel vaid enda vajadustest. “Tihti hoitakse töötajaid nende positsioonidel kinni, sest asendust pole – olgugi et töötaja enam ei arene seal,” selgitas ta. Saar-Veelmaa lisas samas, et ka pidev pingeolukord ning kuhjuvad nõudmised põhjustavad stressi ja läbipõlemist.

Selleks, et töötajad sooviksid areneda ning ettevõtte arenguga kaasa mõelda, oleks Koppeli hinnangul abiks neile firmas osaluse andmine. “See, kel on oma nahk mängus, käitub teistmoodi – ta saab paremini aru kontekstist, kus ta eksisteerib, ning tunnetab omanike riske,” arvas Koppel. Ta lisas, et siiski on motivatsiooni seisukohalt tähtis, et kasumi jagamises osaleksid ainult need, kes seda teenivad – kes võtavad riske, osalevad müügiprotsessis ja kelle aktiivsest osalemisest kõik sõltub.

Koppel märkis, et kui sellistele kriteeriumidele vastavale töötajale osalust ei anta, langeb tõenäoliselt ka tema panus. “Siis tehakse tõenäoliselt edaspidi vaid niipalju, et oma töökoht säilitada, ja mitte rohkem,” nentis ta. Saar-Veelmaa lisas, et kui valesti maksta, võib ka tulemustasu olla väga demotiveeriv, näiteks siis, kui töötaja ei saa aru, kuidas ta seda ise mõjutada saab, näiteks kuidas järgmisele palga- või tulemus­tasu tasemele jõuda, märkis ta.

Aluse selleks, et töötaja oleks rahul, loovad Koppeli sõnul tema ametinimetus, istumise asetus, ülemus ning meeskonnaliikmed. “Kui need asjad on korras, siis kõik muu, mis sinna juurde tuleb, on juba boonus,” arvas ta. “Kui ülemus on mõistlik ja ametinimetus rahuldab ego, pole oluline, kas kontoris on unekapsel või milline on kohvi kvaliteet,” oli ta veendunud.

Saar-Veelmaa ei nõustunud ja rõhutas, kui vajalik on kujundada hea töökeskkond. “Probleemiks võib osutuda, kas koosoleku­ruumid soodustavad keskendumist või lilled võimaldavad paremini hingata,” rõhutas ta. “Eks kõik need asjad käivad käsikäes, atmosfäär võib parimad omadused välja tuua,” rääkis ta.

Mõlemad tõdesid, et töötamine ei tohiks olla elu mõte. “Ühiskonna mõte ei ole majandus ja seega ei saa ka indiviidi tasandil olla töö elu mõte – seda võiks otsida kõrgematest sfääridest, elu mõte võiks olla näiteks teistele inimestele kasulik olemine,” arvas Koppel. “Mina arvan, et töö asemel võib elu mõte olla eneseteostus,” täiendas Saar-Veelmaa.