Kuidas muuta riik efektiivsemaks?

Kuna praegune riigikorraldus on paika pandud 1990ndate alguses, hakkab see ajale jalgu jääma ning riigi efektiivseks toimimiseks on vaja muuta nii õigusloomet, riigikoguliikmete arvu kui ka töökorraldust, leiab Riigireformi Sihtasutus.

Üks sihtasutuse kõlama jäänud ettepanekutest on vähendada riigikogu liikmete arvu. Idee autorite sõnul on selle mõju üsna väike, kuid loeb mõte, mida sellega saavutada tahetakse. „Otsene mõju võib olla väike, kuid tähendus on märgiline,“ sõnas endine kohtunik ja riigikogu liige Rait Maruste Äripäeva raadio saates „Kodanikualgatuslik riigireform“. „Kui me tahame avalikku sektorit kärpida, siis peab keegi eeskuju näitama ja mis oleks selleks parem kui riigikogu ise,“ selgitas reformipaketi üks koostaja Maruste.

Ellex Raidla advokaadi Kristel Urke sõnul on väheneva rahvastiku kontekstis loogiline, et väheneb ka esinduskogu. „Võtsime eeskujuks europarlamendi, kus näiteks Brexiti tagajärjel liikmete arv väheneb, meil riigis väheneb rahvaarv,“ rääkis ta.

Kõige tähtsam on Maruste sõnul see, et Eesti riigis väheneks bürokraatia. „Eesti on end kinni reguleerinud, seda on teinud ka Euroopa Liit ning varasemalt Holland, kes nüüdseks on jõudnud järeldusele, et nii edasi enam ei saa – inimeste ja ettevõtete vabadus on reguleeritud nii suure hulga normidega, et nende järgimisele kulub väga palju tööaega,“ märkis ta. „Nii võttis Holland vastu otsuse vähendada oma normistikku veerandi võrra ja hiljem veel sama palju – kui nemad suutsid, siis miks ei peaks meie suutma, me ei taha jääda redeli kasutamise juhendite juurde, mis on ühiskonnal nagu kivi kaelas ja takistab vaba arengut.“

Selleks, et ülereguleerimist vähendada, on Riigireformi Sihtasutus teinud ettepaneku ühe koormava normi kehtestamisel kaotada ära kaks sama koormavat normi, sarnast süsteemi kasutab näiteks Suurbritannia. „Seadused on muutunud ülidetailseks, mida nad ei peaks olema, lisaks produtseeritakse täitevvõimu aparaadis määrusi, mille üle parlamentaarne kontroll puudub,“ osutas Maruste probleemile. „Normide tootmine on saanud ametnike eneseõigustamiseks, kirjutatakse end vajalikuks ning mida detailsemaks muutub normistik, seda vähem tuleb ju vastutada, initsiatiiv võetakse maha – ühiskonda saab reguleerida ka hea tava, kokkulepete ja kohtupretsedentidega.“

Samuti saab ka Euroopa Liidust tulevaid norme endale sobivamalt ja vähembürokraatlikumalt tõlgendada. „Kui ühendusega liitusime, oligi vaja norme üle võtta, sest meil endal regulatsioon puudus, nüüd oleme sinna piisavalt kaua kuulunud ning tegemist on tugeva väljaarenenud demokraatiaga, kes võib kaalutlusõigust kasutada küll,“ arvas Urke. „Peame direktiivid panema enda kultuuriga sobivasse vormi, mitte lihtsalt neid ümber tõlkima,“ sekundeeris talle Maruste.

Selleks, et rahva võõrandumist riigikogust vältida, tuleb selgemaks muuta valimissüsteem ning parandada riigikogu töö kvaliteeti. „Rahva jaoks on oluline aru saada, kuidas riigikokku pääsetakse – et see, kes saab rohkem hääli, saab ka riigikokku,“ selgitas ta. „Tuleb välistada, et see, kes saab 200 häält, osutub valituks, samas kui mõni suurema häältesaagiga isik ei saa,“ viitas ta praeguse süsteemi kitsaskohale.

Ühe lahendusena nähakse riigikogu liikmete esinduskogus olemise aja piiramist kahele ametiajale. „Mõte on hoida riigikogu värske ja pidevalt uuenev, pikalt paigal olles inimese produktiivsus langeb,“ rääkis Maruste sellest, miks täna on tekkinud arusaam, just kui riigikogus nagunii tööd ei tehtaks.

Urke arvates aitaks riigikogu tööd sisulisemaks muuta ka see, kui poliitikud ei tegeleks pidevalt valimiskampaaniaga. „Praegu nii poliitikud, meedia kui ka rahvas kogu aeg valmistuvad ning sisulise töö aega väga palju ei ole,“ nägi ta probleemi. „Selle lahendaks valimiste viimine ühele aastale, kui mitte ühele päevale,“ arvas ta. Maruste sõnul on seejuures oluline järgida, et kohalikke ja riigikogu valimisi valijas segi ei ajaks ning seetõttu on sihtasutus jõudnud seisukohale, et erinevad valimised võiks toimuda ühel aastal, kuid mitte sama päeval.

Veel peab sihtasutus oluliseks poliitilise debati tagasi liigutamist valitsusest riigikokku, mis Maruste hinnangul on otsenormide kehtestamisega liikunud pigem valitsusse. „Parlamentaarse võimu kese on parlament, meie riigikogu õigusteenistus peaks olema tunduvalt tugevam kui praegu – tuleks vaadata, et normid, käsud ja keelud ei oleks ainuviisid, kuidas ühiskonda juhitakse,“ viitas Maruste sellele, et riigikogu on ainus organ, kes on rahvalt otse volitused saanud.

„Poliitilistest debattidest rääkides, siis kõik arutelud toimuvad valitsuskabinettides – see peaks toimuma avalikult inimeste ees, olema arusaadav ning valija võiks tajuda, kuidas üks või teine otsus sünnib,“ sekundeeris Urke. Tema hinnangul saab siin appi tulla riigikontrolör, kes peaks hindama, kui suurt kulu ülereguleerimine ühiskonnale põhjustab. „Siis tekib motivatsioon seda kulu ka vähendada.“

Lisaks on eksperdid teinud ettepaneku efektiivsuse suurendamise eesmärgil vähendada riigikogu komisjonide arvu. „Meil on maaelukomisjon ja keskkonnakomisjon, õiguskomisjon ja põhiseaduskomisjon,“ viitas Maruste võimalikule dubleerimisele. „Komisjonide pädevusi saaks konsolideerida ja täpsustada, muutes nad seeläbi tõhusamaks,“ arvas Maruste. Urke lisas, et komisjonide arvu vähendamine võtab ka riigikogu liikmete arvu vähendamise vastastelt argumendi, et siis ei jätku inimesi komisjonidesse.

Riigikogu liikmetel aitaks efektiivselt tööd teha ka abide olemasolu. „Kui riigikogu liikmel on abi, ei pea ta tegelema oma kalendri korrastamise ja kohtumiste kokkuleppimistega, vaid saab teha sisulist tööd,“ arvas Urke. „Samuti oleks abiks apoliitilised nõunikud, kes aitavad vastata tekkinud spetsiifilistele küsimustele ning näha ühe või teise otsuse tagajärgi ilma poliitilise suundumuseta – riigikogu liige on ka inimene ega saa olla ekspert igas valdkonnas.“