Jaanus Vogelberg • 13. veebruar • 3 min
Jaga lugu:

Kui riigist pole kasu, tuleb ise teha

Liina Lokko   Foto: Raul Mee

Otepääl tegutsev Varajase Kaasamise Keskus tegeleb juba kaheksandat aastat puuetega laste ja täiskasvanute rehabiliteerimisega. Keskust vedavaks mootoriks on OÜ Otepää Rehabilitatsioonikeskus juht Liina Lokko, kes rääkis Gaselli Kongressil sellest, kuidas ta oma elukutseni jõudis ja kuidas emotsionaalselt raskes töös end motiveerida.

Tänavuses Gasellide edetabelis on Otepää Rehabilitatsioonikeskus 258. kohal. Ka mullu oli firma tabelis, siis 105. kohal. Aasta tagasi kajastas keskuse tegemisi ka Äripäev. Lokko edetabelit üle ei afišeeri. "Pole kunagi olnud eesmärk iseeneses. Äri ma õppinud pole, tulemusi ja prognoose vaatan kaks korda aastas ja kolmas kord suvel," märkis ta.

Lokko jõudis puuetega inimeste aitamiseni läbi isikliku traagika - tema tütar Annabelil on Downi sündroom. “Nüüd ma mõtlen, et kui Annabel poleks sündinud, ei oleks ma praegu see, kes ma olen. Mul ei oleks mingit põhjust teha seda tööd, mida ma praegu väga armastan,” rääkis ta aasta tagasi Äripäevale.

Annabel sündis 2000. aastal, kui Lokko ise veel muusikat õppis ja näitlejaks saamisest unistas. "See on koht, kus kas upud ja sured või tuled välja. Mõtlesin, et kultuuriinimest minust ei saa, aga äkki midagi muud."

Pingutustest oli aga kasu. “Tema diagnoosiga lapse parim tulemus on mul saavutatud,” rääkis Lokko mullu. “Me ei ole midagi jätnud tegemata, tugivõrgustik toimib. Ma usun, et Annabel saab tulevikus iseseisva elamisega hakkama, ta vajab vaid korra päevas tuge. See on ju ka riigi seisukohast parim, et inimest ei pea panema kalli raha eest hooldekodusse või et ta ei jääks vanematele koormaks.”

Riik teeb vähe

Lokko sõnul on suhtumine puuetega inimestesse Eestis endiselt tõrjuv. "Suhtumine, et "need" lapsed on kusagil mujal. Võitlesin sellele vastu, olen vastuvoolu ujuja. Olen läinud kivist läbi, olen saanud kolaka vastu pead oma hullumeelse teooriaga, et igaühel peab olema võimalus," rääkis ta.

Puudega inimeste elu on alati raske, kuid suurematest keskustest väljaspool lisanduvad sellele ka muud mured. "Elu maal, millest räägin, on selgelt teistsugune, kui siin ja täna. Võin teid kaasa võtta Otepää taludesse, kus maja ei pea sooja ja lastele ei jõuta riideid osta," rääkis Lokko.

Riik ei tee tema hinnangul raskustes inimeste aitamiseks piisavalt. Palju on neid, kes on näiteks koolisüsteemis pettunud. "Kui riik ütleb, et on hea sotsiaalteenuste pakkuja, siis ei usu - kui riik oleks hea, siis meil poleks neid probleeme. Peame inimestel nina ülespoole lükkama, et - ära anna alla!" märkis Lokko.

Töö tuleb tööle jätta

Lokko sõnul on puuetega inimestega töötamine intensiivne ja alati varitseb läbipõlemise oht. Tuleb õppida oskust jätta tööasjad tööle. "Töö ja eraelu peavad lahus olema. Kui keegi on kontoris nädalavahetusel, küsin - miks?" rääkis ta.

Ta rõhutas, et tööd tegema ei sunni teda soov raha teenida. "Mees küsib iga kahe nädala tagant, et miks sa seda hullust teed. Tean, et võiksin olla koduproua, aga pean tegema," tunnistas Lokko.

Ta kiitis ka oma tiimi. "Ma ei tee asju üksinda, see on imeliste naiste töö, kellega iga päev koos töötan," rääkis Lokko. Keskuses töötab üle 20 naise ja vaid üks mees - Immanuel Volkonski.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt