Rohkem välistööjõudu ei too õnne õuele

Pikalt kestnud kiire majanduskasv on lubanud töökoha leida praktiliselt kõigil, kes seda on soovinud. Töökäte nappus on pannud umbusklike tööandjaid julgemalt värbama inimesi, keda traditsiooniliselt ei ole enda jaoks tööjõuna nähtud – pensionieas või erivajadusega inimesed. Ilmselt ei oleks töövõimereformi kavandajad osanud oodata paremaid tingimusi reformi läbi viimiseks, sest inimesel aitab töökoha leida eelkõige nõudlus töötaja järele, mitte mõni administratiivne meede. Pensionieelses eas 55-64aastaste inimeste tööhõive, mis on Eestis olnud traditsiooniliselt suur murekoht, ületab praegu juba 70%.

Tööandja vaatevinklist on olukord mõistagi teistpidine. Kui eelkõige võiks ettevõtted konkureerida klientide nimel, siis täna näib suurem aur minevat võitlusele töötajate pärast. Töökoha vahetamise sagedus, eriti just madalamalt tasustatud positsioonidel, on muutunud väga kiireks. Töötajate hoidmine ja meelitamine nõuab aina kõrgema tasu maksmist, mis kasvatas eelmisel aastal keskmise palga 1300 euroni – summa, mis veel mõni aeg tagasi tundus siinmail väga korraliku teenistusena.