Laste sünd andis ettevõttele hoo

Vaid neli aastat hiljem on tema nööbitud otomanid ja kuninglikud pingid lisaks Eesti kodudele leidnud kohad Austraalias, Ameerikas, Kanadas ja mitmetes Euroopa kodudes. „Põhiklientuur on Inglismaal. Neile mu käekiri väga meeldib,“ on Mairi tänulik.

Õppisin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis mööbli restaureerimist ja mulle väga meeldis see ala ning meeldib praegugi. Olin lastega kodune ja just seal tekkis mõte proovida teha täiesti uut mööblit, täitsa oma asja. Kolisime Tartust Pärnusse ja koju sai töökoda tekitatud. Siis tundus aga, et tugitoolidest alustada on vist vale. Kui keegi sind ei tea ning tulla ühel hetkel turule suurte kalliste tugitoolidega, siis see saab raske olema. Hakkasin tegema hoopis puitjalgadega pinke. Endal oli väga tore, aga kedagi teist väga ei huvitanud, mida ma seal töökojas nokitsen. 2017. aasta aprillis kirjutas mulle üks naisterahvas, kes küsis, kas olen nõus tegema metallraamile polstriga pingi magamistuppa. Tegin selle koos koolivennaga valmis ja peale seda tuli ka arusaamine, et miks ma küll ise sellise toote peale tulnud polnud!

Kui Pehmö 2017. aasta detsembris päriselt käima läks, jäin ma just kolmandat last ootama. Niiet täna on mul siin pinkide vahel toimetamas üks väike Ellen, kes on täpselt sama vana kui Pehmp – üheksa kuune.

Nii on ja see on väga tore. Päris palju on sellele kaasa aidanud veebikeskkond Etsy, kus mu tooted müügis on. Soomes Tamperes leiab pinke ja põhjamaades jne.

Metallitöö jaoks on mul siiski kindel inimene. Mina ostan vineerid ja poroloonid ning kanga ja edasi teen kõik mina. Ühtegi töötajat mul pole. Pehmö on täitsa minu nägu.

Kodus töö tegemine on ainuke variant, kui tahad kasvatada ja lapsi ja olla ka pereema. Üks põhjus, miks me Tartust ära kolisime, oligi see, et elasime korteris ning rentisime tööpindu, kuhu ma aga kolme kuu jooksul kahel nädalal jõudsin. Herman (7) ja Lukas (5) olid siis pisemad ja kordamööda tõbised ning muidugi pidin nendega kodus olema. Üsna kiirelt sai selgeks, et sel moel töötamine pole kuigi jätkusuutlik projekt. Otsustasime, et peame kolima kohta, kus saab kodus töötada.

Ei saa salata, et olen ka inimene, kellele ei sobi kellast-kellani tegutsemine. Kui pean laste kõrvalt kindlal ajal midagi tegema, ei tule see välja. Kodus saan keeta putru, olla pidžaamas ja toimetada samal ajal ka Pehmö kallal.

Kodus töötamise miinuseks on see, et üsna keeruline on tõmmata joon töö ja kodu vahele, sest kui hoog peale tuleb, võin poole ööni tööd teha.

Väga kaugele, sest hetkel ei tegele ma sellega üldse. Samas on see hea oskus, mis mitte kuhugile ei kao. Vanamööblit või katteriiet korda teha – need teadmised jäävad alatiseks ja ehk ühel hetkel läheb neid ka vaja.

Ei ole. Tahakski esikust magamistuppa tagasi suunduda ehk hakata valmistama pikemaid puitjalgadega pinke voodiotstesse. Järgmiseks tahaksin teha ümmargusi ottomane ja siis on ehk aeg tugitoolide käes? Mine sa tea.

2014. aasta lõpp oli pehmo-teema tohutult aktuaalne. Priit Pullerits kirjutas mingis artiklis, kuidas Eesti mees on pehmo. Selle sõnaga sai hakatud mängima ja tundsin, et see tuleks kuidagi ära kasutada.

Voodiotsas mul Pehmöt pole, kuid koridoris ja sauna eesruumis küll. Kuskil peavad ju need prototüübid asuma, millel kõik järele proovitud ja katsetatud (naerab).